E, 28.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Raul Rebane: seisukoht

Kuidas luua venekeelne programm, millel oleks mingigi edulootus?
Raul Rebane: seisukoht
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raul Rebane
Raul Rebane Foto: Elmo Riig / Sakala

Endine ETV programmijuht Raul Rebane põhjendab, miks ta ei pea eriti mõttekaks suurejoonelise uue venekeelse kanali loomise ideed, küll aga saaks soovi korral midagi ära teha eetri­ruumiga ERRi programmis.

Iga kriisi ajal hakatakse aktiivselt ideestama venekeelseid kanaleid, ka praegu. On ettepanekuid teha neid üle Eesti, üle Balti riikide ja ka üle Euroopa. Jätan siin kõrvale intellektuaalselt huvitava, aga praktiliselt ilmselt teostamatu Golos Jevropõ (Euroopa Hääl) idee ega peatu pikalt ka Balti venekeelse ühiskanali tegemisel.

Põhjuse selleks annavad paar lihtsat küsimust: mis ülesannet see kanal peab täitma ja kust saadakse vaatajad? On ettekujutus, et teeme kanali, siis see hakkab rääkima ­õiget juttu, inimesed vaatavad seda, saavad targaks, hakkavad õigesti käituma ja meie probleemid on lahendatud. Kanali tehniline tegemine on raha olemasolul kõige lihtsam, kõik muu väga keeruline.

Eriti keeruline on saada vaatajaid kanalile, milles esitatavad vaated ei vasta vaatajaskonna enamiku maailmavaatele, Eestis on selle hea näide Tallinna TV. Isegi kui mingil imelikul põhjusel vaatajaid oleks, siis loota, et nad massiliselt muudaks oma varem väljakujunenud seisukohti, on lihtsalt ebaprofessionaalne.

Venekeelne programm peaks aitama venelastel ehitada nende kogukonda, neid koos hoidma.

Mida siiski saaks teha? Varuda kannatust ja alustada algusest. Ja garanteerida selle alguse finantseerimine vähemalt neli-viis aastat. Muidu pole mõtet, sest vaatajate hankimine, nende usalduse võitmine ja neile oluliseks muutumine on pikk protsess.

Järgneval ettepanekul on kaks plussi: see on võrreldamatult odavam kui eespool nimetatud kanalite ideed ja sellel on mingigi võimalus teostuda edukalt.

• Võtta televisioonis esimesel etapil aluseks ETV 2 ja moodustada sinna u 2,5–3-tunnine venekeelne tsoon parimal vaatamisajal. See peaks sisaldama alguses uudiseid ja kohe selle järel vähemalt 45 minuti pikkust, aga soovitavalt tunnist «Ringvaate» tüüpi saadet. Sellele võiks järgneda viis korda nädalas kas venekeelne film või seriaal.

• Uudistejärgne programm toimuks aastaks 32–36 nädalat ja neli korda nädalas ehk umbes 140 korda. Igas saates osaleks kolm kuni viis vene poliitika, kultuuri, majanduse jne esindajat ehk aastas saaks oma vaateid väljendada ja Eesti informatiivses elus osaleda 400–600 inimest. Viie aasta jooksul oleks see tuhandeid venekeelseid inimesi, kellel praegu televäljund puudub.

• Ühel päeval nädalas toimuks vähemalt tunnine diskussioonisaade vene arvamusliidrite osavõtul.

• Nädalavahetuse programmid oleksid eelkõige lastele, noortele ja meelelahutuslikumat tüüpi, võimalik on ka venekeelne «Prillitoos».

• Raadio 4 kui peamine venekeelne raadiokanal tuleb olukorda arvestades välja viia projektipõhisest majandamisest ja luua inimestele kindlustunne.

• Kõik eespool toodud aktsioonid eeldavad venekeelse toimetuse taastamist ERRis.

See on üks võimalik ettepanek arutamiseks teiste hulka. Positiivse poliitilise otsuse korral oleks millegi sellisega võimalik alustada septembrist-oktoobrist, ühtegi kanalit nii kiiresti luua kindlasti mitte.

Kanal on tehniline vahend inimese sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks, ilma neid vajadusi tundmata pole mõtet suurelt liigutada. Meil puudub terviklik nägemus venekeelse auditooriumi struktuurist, ootustest ja vajadustest. Olukorra teeb veel eriti keeruliseks Ukraina kriis, kus Eesti venekeelne elanikkond oma vaadetes jagunenud järsult mitmeks erinevate vaadetega grupiks, seejuures grupp, kellele on olulisem PBK info, on suurem.

Praegu vaadatakse venekeelse elanikkonna informeerimist eelkõige poliitilise probleemina, teave saab aga töötada ainult omakeelses usaldusväärses (tele) keskkonnas. Venekeelne programm peab tegema venelastele sama, mida eestikeelsed saated eestlastele – ehitama nende kogukonda, neid koos hoidma, ühisväärtuste ümber koonduma, aitama neid üksteist mõista.

Eespool tehtud ettepanek ei paku kiiret poliitilist lahendust, sest seda pole olemas. Küll aga pakub see võimalust arendada vene kogukonna inimeste suhete süsteemi, ühendada arvamusliidreid, ja mis veel olulisem, neid otsida ja pakkuda uutele tulijatele oma vaadete esitamise võimalust. Alguseks oleks seda päris palju.

    Samal teemal

Andres Sang, «Kuidas võita propagandasõda?», PM 6.03

Anvar Samost, «Golos Jevropõ, govorit i pokazõvajet Tallinn*», PM 7.04

Tanel Tammet, «Eestil on tarvis infosõjaroboteid», PM 7.04

Olev Remsu, «Kaks tanki Lembitule», PM 8.04

«Minister Ossinovski ei usu ELi venekeelse telekanali edusse», postimees.ee 9.04

«Urve Tiidus: venekeelse telekanali loomine väärib arutamist», postimees.ee 10.04

Märksõnad
Tagasi üles