Kas Mary Poppins on hulluks läinud?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Saksamaal elav ja töötav noor sopran Liisi Kasenõmm kandis edukalt guvernandi kandvat rolli, kuid Heldur-Harry Põlda kehastatud noor Miles oli siiski üks huvitavamaid esitusi.

FOTO: Harri Rospu

Ooper on teadagi kulukas kunstivorm. Sestap minnakse siin enamasti kindla peale: võetakse teos, mis müüb end ise ning tehakse lavastus, mida suudab mõista ja nautida igaüks.


Ooperimajad kujutavad keskeltläbi üha rohkem muuseume. Juba pikki aastakümneid on need pigem turismi kui (ajastuväärilise) kunsti teenistuses.

Seda suurem heameel on tõdeda, et Birgitta festival tõi eelmisel reedel Pirita kloostri müüride vahel eesti publikuni Benjamin Britteni ooperi «Kruvipööre» (1954). Kui «Wallenberg» välja jätta, siis nii moodsat asja pole meil nii mastaapselt ja monumentaalselt varem tehtud.

Unenäoline ooper


Henry Jamesi samanimelisele jutustusele (1898) tuginev Britteni kammerooper viib kuulaja-vaataja koos koduõpetajast kangelannaga viktoriaanliku ajastu maamõisa.
Ent siin pole asjad sugugi korras: laste õpetamise ja kasvatamise kõrval tuleb uuel guvernandil kaitsta neid endiste teenijate lähenemiskatsete eest. Kogu loole lisab põnevust, õudust ning salapära asjaolu, et ligitikkujate näol on tegu surnutega.

Tšehh Jiří Nekvasil näib olevat tugeva visuaalse närviga lavastaja. Kahe kaasmaalasest kunstniku abiga oli ta loonud meeldejääva lavastuse, mille kujundikeel üllatab, lummab ning tekitab selle teose kontekstis uusi küsimusi.

Üle-eelmise sajandi üksildase mõisahoone ning seda kujunduslikult saatva stereotüüpse gootika asemel pakuti publikule «Kruvipöörde» tegevuskohana hoopis läbinisti unenäolist keskkonda, mille esmane mateeria koosnes nööridest ning õhupallidest. Hämarusse mattunud lava eraldas publikust hiiglaslik loor. Sellele projitseerusid eri toonides kirjad, kujutised ja mustrid.

Peategelasest uus guvernant oli oma õhupallidest kübaraga nagu Mary Poppins. Ning kui muidu peavad kõik tõlgendusjanused selle teosega kohtudes mingil hetkel paratamatult valima, kas nende jaoks on tegemist hauatagust tegelikkust või protagonisti skisofreeniat portreteeriva looga, siis Nekvasili lavastuses andsid needsamad lavakujunduses ning kangelanna kostüümis riimuvad õhupallid kohe avastseenis justkui võtme kätte.

Lihtsaid ning käepäraseid seletusi otsides võiks väita, et laval oli peategelase teadvus. Seal pole õiget vahet ei ööl ega päeval; ega ka mitte erinevatel tegevuskohtadel, kus ooperi 16 stseeni kavalehe kinnitusel aset leiavad.

Lavastusliku uneloogika (mille puhul tuleb seekord vastupidi selle mõiste semantikas sisalduvale mitmusele rõhutada grammatilist ainsuse vormi) väline esteetika kehtestas end juba avastseenis ning hiljem enam ei muutunud.

Ehkki ootasin, et selle haprad müürid mingil hetkel lagunema hakkavad ning tegelikkuse külm hingus, mida on Britteni muusikas õõvastavalt palju, orkestriaugust pahinal lavale tulvab.

Võttes isikutelt ja olukordadelt nende reaalsuse, mis on igasuguse draama ja tragöödia esmaseks ning paratamatuks eeltingimuseks, toimis lavastus mitmeski mõttes selle taotluslikult kalgikõlalise ooperi turvapadjana.

Nekvasili nägemuses nihkus «Kruvipöörde» dramaturgiline pealiin kahe lapse (seksuaal)suhetelt surnutega fenomenoloogilistele ning eetilistele valikutele nende uue guvernandi teadvuses. Mis on reaalne? Kas meil on õigust sekkuda teiste asjadesse? Kuidas tunda ära omaenese psüühilisi deemoneid ja kuidas nendega võidelda?

Sarnaselt nt Umberto Eco romaaniga «Roosi nimi» on ka «Kruvipööre» nii šüžees kui ka muusikas lugu sellest, kuidas keegi soovib ja püüab parimat, ent kutsub hoopis seeläbi tahtmatult esile katastroofi.

Kui «Kruvipööre» on ooper, mille šüžeest ja muusikast saab stseenide kuludes justkui hapnik otsa (meenutagem ka pealkirja kujundlikku viibet keskaegsetele piinamisriistadele), siis Nekvasili lavastuses oli see õige hingamis- ning liikumisruumita klaustrofoobiline õhkkond visuaalses vormis algusest peale publiku ees. Ainult et ilma igasuguste edasiste «keereteta».

Teisalt võtsid loor ja hämarus solistidelt praktilise võimaluse kasutada oma näitlejavõimeid. Kuna vokaalpartiid kostsid võimenduse abiga hoopis kõlaritest, jäi laval toimuv 1200 kohaga suurest saalist vaadatuna pelgalt pantomiimiks. Usun, et see lavastus oleks vajanud igakülgseks mõjulepääsemiseks intiimsemat esituskeskkonda.

Rida õnnestumisi


Suurem osa ooperist oli nii vokaalselt kui ka dramaturgiliselt guvernanti kehastanud Liisi Kasenõmme kanda. See oli ilus roll, millega praegu Saksamaal elav ja töötav noor sopran end loodetavasti pikaks ajaks kohaliku publiku südamesse laulis. Vaid Britteni käekirjale omane raiuv fraseerimine näis talle mõnes üksikus kohas nii tempode kui hääle valjuse koha pealt pisikesi probleeme valmistavat.

Kõigi ülejäänud partiide hulgast, mis jäävad oma mahult guvernandi omale tugevalt alla, laulis end siinkirjutaja silmis kõige huvitavamaks Heldur-Harry Põlda kehastatud noor Miles. Õe rollis assisteeris talle Hanna-Liisa Kappel.

Majapidajannat laulis Heli Veskus. Surnud endiste teenijate osades astusid üles Aile Ass­zonyi ning Oliver Kuusik. Viimasel on tugevat lavapresentsi ja artistlikku karismat, ent Quinti pisut ebamaiste kõlakvaliteetidega partii kõik koloratuurid polnud talle päris jõukohased.

Suure lava ja helivõimenduse abil tavapärasest suuremasse formaati tõstetud kammerooperi väikest orkestrikoosseisu, kus üks instrument asendab sisuliselt kogu pillirühma, juhatas Lauri Sirp.

Ooper
Benjamin Britteni kammerooper
«Kruvipööre»
Lavastaja Jiřĺ Nekvasil
Osades: Oliver Kuusik, Liisi Kasenõmm, Aile Asszonyi, Heli Veskus, Heldur Harry Põlda, Hanna-Liisa Kappel
15. augustil Birgitta festivalil Pirita kloostri varemetes

Tagasi üles