Kross: homofoobia esindab Putini mõtteviisi
Kross toetab kooseluseaduse eelnõu

Eerik-Niiles Kross.

FOTO: Andres Haabu

Parteidistsipliini eirav Isamaa ja Res Publica Liidu aseesimees Eerik-Niiles Kross kaitseb kooseluseaduse vastuvõtmist riigikogus.

Läinud neljapäeval esitas 40 saadikut riigikogule kooseluseaduse, mis annab Eestis esimest korda samasoolistele paaridele võimaluse oma suhe ametlikult registreerida, jagada laenukohustust ja lapsendada partneri laps. Kooseluseaduse toetamist välistav IRL esitas üleeile parlamendile oma punktid, kuidas mitteabielulisi suhteid sättida.

Erakonna aseesimees Eerik-Niiles Kross aga toetab kooseluseaduse eelnõu, millega Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide liit soovib kiires tempos edasi liikuda ja selle kõige optimistlikuma kava järgi jaanipäevaks vastu võtta.

Kohalike valimiste eel, kui koos Andres Anvelti ja Valdo Randperega «Kolmeraudse» saates kuulsa valimisliidu lõite, küsis Mihkel Raud teie seisukohta tsiviilpartnerluse küsimuses. Te olite selle poolt. Kas peate nüüd erakonna üldise joone tõttu oma arvamust muutma?

Ma üldiselt ei muuda oma seisukohti vastavalt tuule suunale. Olen korduvalt öelnud, et mina toetan tsiviilpartnerluse seadustamist.

See on ju IRLi konservatiivse maailmavaatega vastuolus ja juba on kuulda pigem erakonna noomitusi, riigikogu saadikute puhul isegi karistust neile, kes kooseluseadust toetavad.

IRLi riigikogu fraktsiooni enamus on tõepoolest äsja esitatud seaduseelnõu vastu. Ent vastuolu konservatiivse maailmavaatega ei ole siin mingisugust. Vastupidi, klassikaline konservatiivne maailmavaade austab isikuvabadust, peab riigi sekkumist inimeste era- ja pereellu lubamatuks ega luba kellegi diskrimineerimist ükskõik millise erinevuse, kaasa arvatud seksuaalse sättumuse tõttu. Toon siin tavaliselt näiteks Roland Reagani ja Dick Cheney, kes on minu jaoks konservatiivse parempoolse poliitika käilakujud. Reagan oli 1970. aastate lõpus California kuberneri ja presidendikandidaadina vastu kurikuulsale Briggsi seaduseelnõule, mis tahtis keelata homoseksuaalsete õpetajate töötamise koolides. Muide, üks konservatiivsuse põhimõtteid on nõrgemate kaitsmine. Vähemused on alati nõrgema rollis.

Ometi on enamik parempoolseid erakondi samasooliste abielude vastu.

Enamik Euroopa parempoolseid erakondi on ammu jõudnud seisukohale, et vähemalt samasooliste paaride tsiviilpartnerlus on vabas ja sallivas ühiskonnas vajalik. Tõsi, paljud parempoolsed erakonnad on samasooliste abielu vastu, täpsemalt siis traditsioonilise abielu ja samasooliste registreeritud kooselu samastamise vastu. See tuleneb kristlikust traditsioonist, mille järgi mehe ja naise vaheline abielu on üks sakramentidest. Nõnda on see nii katoliku kui ka õigeusu traditsioonis, luterluses aga pisut teisiti. Oluline on siin, et nii nagu minu arvates ei saa riik inimesele öelda, kellega ta tohib seaduslikult koos elada, ei saa riik ka kirikule ette kirjutada, kuidas kirik peab suhtuma abiellu. Nii nagu ma austan iga inimese eraelu puutumatust, austan ma ka kiriku ja usklike veendumusi oma traditsioone järgida. Ses mõttes ei arva ma, et me peaksime hakkama Eestis seadustama samasooliste kiriklikku laulatust, riivates sellega paljude inimeste tundeid. Ent samasoolistele paaridele tuleb anda võimalus samaväärseks kooseluks igas ilmalikus mõttes kui erisoolistel paaridel. Selline tolerantsus kuulub minu arvates kristliku maailmavaate juurde.

Kriitikute meelest nõrgendab tsiviilpartnerluse seadustamine abielu institutsiooni.

Mulle on see väide täiesti arusaamatu. Kui me anname samasoolistele paaridele, kes on ju objektiivselt olemas ja elavad meie seas, õiguse oma kooselu registreerida, kuidas see puudutab minu või sinu abielu? Või minu või sinu soovi abielluda? Eestis sünnib praegu umbes 60 protsenti lastest väljaspool abielu. See on suurim protsent Euroopa Liidus, oluliselt suurem kui maades, kus homoabielud on juba aastaid lubatud. Traditsioonilise abielu ebapopulaarsus tuleneb paljudest ühiskonna arengu asjaoludest, sugude traditsioonilise rollijaotuse kadumisest, naiste ja meeste karjäärimudelite muutumisest, paikse eluvormi asendumisest liikuvaga jne. Abielu või püsivat kooselu soodustab keskkond, kus inimesel on hea ja turvaline elada. Ma ei mõista, kuidas ühe vähemuse diskrimineerimine saab kedagi õnnelikumaks teha.

Eesti on paraku homofoobne ühiskond ja paljud inimesed ei suuda elada isegi teadmisega, et tema kortermaja kolmandas trepikojas elab samasooline paar. Seda seadustega ei muuda.

Eesti ühiskond on õppinud olema uue suhtes küllalt ettevaatlik. Isegi häid asju ei kiideta. Loomulikult on homoseksuaalsus Eestis veel paljude jaoks võõristust tekitav, ebamugavana tunduv teema, mida on parem mitte käsitleda. Ma arvan, et see on seotud mitmesuguste ajaloolis-psühholoogiliste põhjustega. Homoseksuaalsus oli kogu nõukogude okupatsiooni aja kriminaalkuritegu. Homofoobsus on üldse norm totalitaarsetes ühiskondades.

Äkki on liiga vara Eestis selle küsimusega tegeleda, kuna ühiskond ei ole veel küps?

Sallivuse suurendamiseks ei ole kunagi liiga vara. Täna seostab terve maailm homofoobiat Vladimir Putini autokraatia ja agressiivsusega. Eesti peab ennast mentaalselt sellest pärandist vabastama. Hiljuti avaldati Michael Porteri meeskonna koostatud «Maailma sotsiaalse progressi indeks», mis reastab riigid ühiskonna sotsiaalse arengu järgi. Eesti on selles uhkel 22. kohal. Parim positsioon Ida-Euroopa ja nn reformiriikide seas. Ent kui indeksit lähemalt vaadata, siis on üks valdkond, kus Eesti on näiteks Mongooliast ja Namiibiast tükk maad tagapool ja ainult kaks kohta eespool Saudi Araabiast. See on tolerantsuse ja kaasatuse valdkond. Selles vallas on Eesti 66. kohal. Kindlasti ei ole vara hakata selles asjas tänapäeva liikuma.

Tagasi üles