T, 27.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rasmus Kagge keeras elus mitu lehekülge edasi

Priit Pullerits
, Postimees
Rasmus Kagge keeras elus mitu lehekülge edasi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rasmus Kagge.
Rasmus Kagge. Foto: Liis Treimann

«Pealtnägija» pealtnäha karmi olekuga toimetaja-saatejuht oli kõigest paar aastat tagasi omadega ummikusse jooksnud. Täiesti löss, kapitaalselt läbi. Siis võttis end tõsiselt käsile. Elumuutus ei lasknud end kaua oodata.

Ma mäletan hoopis teistsugust Rasmus Kagget, omaaegset krimireporterist kolleegi Postimehes, kui see, keda te nüüd iga nädal telerist näete. Kõrvalt vaadates oli pikki aastaid selgelt näha, kuidas sihvakas ja sale kõva tööloom muutub muudkui ümaramaks ja kogukamaks.

Ilmselt ei tunneks paljud televaatajad aastatetagust Kagget vähemalt kehaehituse järgi enam äragi. Aga ta ei ole märkimisväärselt muutunud üksnes väliselt. Väline, kehaline muutus, kinnitab Kagge (36), on avaldanud mõju ka tema vaimsele võimekusele. Ikka head mõju.

Rasmus, sa oled nagu tüüpiline eesti mees, kes siis, kui neljandasse kümnesse jõuab, hakkab innukalt sporti tegema. Mis sind ajendas?

Täpselt kolm aastat tagasi, kevadel, olin 118–119 kilo raske, tõmbasin päevas paki suitsu, jõin kolm-neli-viis tassi kohvi ja sõin väga ebaregulaarselt. Tegin «Pealtnägijat» ja olin samal ajal «Terevisiooni» toimetaja, ärkasin igal hommikul kell viis, tegin tööd kuus päeva nädalas, kuni hakkasin tundma, et kõnnin justkui laeva peal. Kogu aeg oli nagu merehaigus. Ei, ma ei hakanud surema. Aga see oli tõehetk, et elus tuleb midagi muuta.

Läksin arsti juurde. Arst ütles, et vererõhk on kõrge, aga muud hullu pole. Ta soovitas, et pean hakkama liikuma.

Olin varem ka liikunud, aga kaootiliselt: üks nädal mängisin näiteks kolm korda korvpalli, siis ei teinud kolm nädalat üldse midagi. 2011. aasta suvel hakkasin tõsisemalt liigutama. Ma ei keeranud elus mitte uut lehekülge, vaid keerasin mitu lehekülge edasi – see andis mulle uue lõhnataju, uue nägemise.

Kas võtsid treeneri?

Ei, alustasin täitsa omapäi. Kalamajja, mu kodu lähedale, tehti Kultuurikilomeeter, kus hakkasin paksude korvpallitossudega jooksmas käima – mis oli suur lollus, sest varbaküüned tulid maha. Algul läbisin 2–3 km, aga kuu ajaga jõudsin 10 kilomeetrini. Samal ajal avati telemaja kõrval uus söögikoht, kus hakkasin iga päev lõunat söömas käima. Ja ma nägin, kuidas mu kaal kukkus kahe kuuga kümme kilo!

2011. aasta jõululauas tegin tehingu kärgsugulasega, kes korraldab TriStari triatloni. Ta ütles, et kui tulen sinna suvel starti (300 m ujumist, 30 km rattasõitu, 3 km jooksu – P. P.), maksab ta mu osalustasu kinni.

Ostsin kevadel maanteesõiduratta, [Idea loovagentuuri juht] Rivo Saarna õpetas mind sõitma. Siis võtsin hea sõbra naise [endise tipp­ujuja] Aivi Kulla ujumistreeneriks. Ta õpetas mind kroolima; enne ujusin konna. Hakkasin treenima neli-viis korda nädalas.

2012. aasta augustis, kui läksin triatloni starti, olin sisuliselt kogu garderoobi välja vahetanud – kaotatud 20 kilo olid mind muutnud nii, et inimesed küsisid, kas mul on tervisega ikka kõik korras. Mu progress oli olnud nii kõva, et läksin pikale distantsile: 1 km ujumist, 100 km rattasõitu ja 10 km jooksu. Finišeerisin enda jaoks ebamaise ajaga (4:29.27), mis sest et jooksus sain nn haamri ja pool distantsi kõndisin. Hakkasin juba teisel kilomeetril välja mõtlema põhjuseid, mis ma sõpradele ütlen, miks ma katkestasin: ma olin nii läbi! Aga just sõprade pärast ei saanud pooleli jätta.

Sealsamas triatloni eel kohtusin Jaak Maega, kes küsis, milline on mu järgmine eesmärk. Ütlesin, et mu unistus on läbida Tartu maraton. Mis siis, et viimast korda suusatasin 3.-4. klassis. Mae ütles, et väga hea, tal on Tallinnas suusakool. Sügisel läksingi sinna.

Kas mõnikord tekkis ka nõrkusehetki, et enam ei viitsi sporti teha?

Ei tekkinud, sest tegin trenni enesetunde järgi, mitte nii, et pean jooksma nädalas 100 km või pean käima neli korda trennis. Jooksin siis, kui tahtsin, ja nii kaua, kui tahtsin. Loomulikult oli päevi, kui jätsin trenni pooleli või tulin varem ära.

Aga see, kui võisin panna XXL-suuruses pluusi asemel selga L-suuruse, andis enesekindlusele hüppeliselt juurde. Enesetunne muutus nii heaks, et tekkis lausa sõltuvus spordist: tead, kui mõnus on panna klapid kõrva, tõmmata alla kuulamata saated ja joosta 10–15 km!

Miks enamik teisi, kes samuti tahaks kaalu kaotada ja enesetunnet parandada, sinu arvates end kätte võtta ei suuda?

Arvan, et nad on kärsitud. Resultaat, mida nad ootavad, ei tule nii kiiresti, nagu tahetakse, või tuleb resultaat liiga valusalt ja raskelt. Siis hakatakse iseendale vabandama, miks ei saa uuesti trenni minna. Esimese sammu tegemine diivanilt esikusse ja ketside jalgapanemine on teatavasti kõige keerulisem, ja seda lükatakse kogu aeg edasi, nagu ikka probleemi. Inimesed võiksid endale aru anda, et laiskus on kõige suurem karuteene iseendale.

Mulle oli pärast triatloni kõige keerulisem see, et ei teadnud, mida teha järgmiseks. Õnneks leidsin uue eesmärgi, Tartu maratoni.

Mis tunde sellest said?

Kui panin 2012. aasta detsembris esimest korda pärast 25-aastast vaheaega suusad alla, ei saanud ma aru, kuidas suusatamine käib. Loomulikult oli mul aukartus selle võistluse ees suur. Unistasin Tartu maratoni läbimisest juba siis, kui olin väike poiss, aga ei uskunud, et seda kunagi teen – see tundus nii uskumatult raske ja pikk, et on võimalik ainult supermeeste puhul. Aga kui hea kolleeg «Pealtnägijast» Roald Johannson iga aasta veebruaris Tartu maratonilt tagasi tuli, innustas see mindki, kuigi tema jutud sellest sõidust olid päris koledad.

Loomulikult Tartu maratonil Harimäe tipus [17 km stardist] kirusin, et miks ma üldse siia tulin, et mitte kunagi enam. Aga mida kilomeeter edasi, seda kergemaks läks. Finišiemotsioon jättis nii kustumatu mulje, selle nimel tasub sporti teha. Soovitan kõigile, kes vähegi tahavad vanast peast uusi uskumatuid emotsioone saada – sport annab neid kindlasti.

Tartu maratoni medal, julgen öelda, on kangem kui ükskõik milline mu ajakirjanduslik saavutus – päriselt! See oli verstapost, mille ületamine tegi kõik järgmised sportlikud saavutused oluliselt kergemaks.

Kas sul kaks kuud tagasi Vasaloppeti ees hirmu polnud?

Muidugi oli! Mis seal salata: üks pool minus hakkas mõtlema, kuidas sinna mitte minna. Järsku jään haigeks, järsku laev ikka ei välju... Aga lõpuks – jällegi uskumatult kihvt üritus! Kuna startisin kõige lõpust, istusin algul sisuliselt mäe peal: meeletu rahvamass liikus üles samm-sammult, hästi aeglaselt. Kui jõudsin kolmanda kilomeetri postini, oli stardist kulunud poolteist tundi. Ja kui siis sai sõitma hakata, polnud enam rada, sest kõik oli sodiks sõidetud. Suusajälg tekkis alles 70. kilomeetril, kui tagant tuli masin ja uued rajad sisse lükkas.

Pluss on see, et olin rajal 10 tundi ja 20 minutit. Usun, et on vähe spordiüritusi, kus peaksin veel kauem kannatama. Kui nüüd sügisel lähen jooksumaratonile, mis võiks maksimaalselt kesta viis tundi, on see ju poole vähem, kui olin Vasaloppetil rajal – järelikult ei saa olla midagi veel koledamat kui Vasaloppet.

Mis maratonile kavatsed minna?

Tahaks muuta sporditegemise turismiks: läheks sinna, kus oleks uus ja huvitav, kuhu saaks naise ja lapse kaasa võtta, kus saaks ka niisama ringi vaadata. Jubedalt tahtsin minna Berliini maratonile, aga selle stardinumbrid müüdi maha kümne minutiga. Oktoobri lõpus on Amsterdami maraton, seal veel õnneks kohti leidub.

Kui maraton saab ka joostud, mis siis järgmiseks?

Kindlasti tahaks proovida orienteerumist, meres ja jões ujumist, samuti tahaks Tartu rattaralli ja rattamaratoni läbi sõita ja Tartu nelikürituse kaasa teha. Siis on meil Roaldi ja Jüri Muttikaga idee võtta iga aasta ette üks Worldloppeti maraton...

Jesver, sa oled hullem spordifanatt kui mina!

Ei, ma ei tee sporti sellepärast, et võistelda oma eelmise tulemusega, vaid selleks, et koguda erinevaid emotsioone koos spordiga. Kindlasti tahaks teha veel triatloni...

Oled sa kindel, et ei ületa mõistlikkuse piiri ega muutu spordisõltlaseks?

Ei, ei ületa. Ma pole ju tänaseni teinud päevagi trenni treeningplaani järgi. Vasaloppetilegi läksin kõigest 200 km läbisõiduga. Vanemad suusamehed oleks mu välja naernud, kui oleks teadnud mu nii väikest kilometraaži. Aga ma ei läinud sinna ju panema!

Kui palju sa harjutad?

Nädalas kolm-neli korda, enamasti käin jooksmas, korraga vähemalt 10 km, rahulikult 52–56 minutiga. Suvel hakkan ka ujumas käima ja jooksudistantsid muutuvad pikemaks. Üritan sel aastal targalt sporti teha: eelmisel aastal arvasin, et poolmaratoniks valmistudes pean iga kord trennis jooksma poolmaratoni, mis on täielik hullus. Jooksin siis nädalas 60–70 km, 15–17 km korraga, mis ei olnud õige.

Kas rutiini ei teki?

Tead, ütlen ausalt: mul on olnud hetki, kui olen sundinud ennast jooksma. Aga kui jooksmast tagasi tulen, siis mõtlen: jeerum, kui hea, et jooksma läksin! Saadud emotsionaalne laeng muudab päeva oluliselt kergemaks.

Kuidas tervis mahvile vastu peab?

Seljaga oli pärast Tartu maratoni väike probleem. Käisin manuaalterapeudi juures, kes mind painutas. Üritan kodus võimelda ja teha jõuharjutusi, kas või teleka ees. Ja kui tunnen joostes, et miski valutab, siis ei hakka end vägistama. Ma ei sea ju endale eesmärki läbida maraton 3:40ga; minu eesmärk on maraton lihtsalt läbida.

Mis naine selle peale ütleb, kui mees nii palju sporti teeb?

Suutsin naise vahepeal isegi niikaugele ajada, et ta ostis endale tossud ja käis ka jooksurajal, aga nüüd on ta väikse poisiga kodus. Tegeleb joogaga ja kasvatab last.

Kui palju aitab sport vaimselt kurnava ja stressirohke töö vastu?

Kui Mihkel Kärmas kunagi ütles, et kümme kuud järjest «Pealtnägija» rongi peal püsimiseks pead olema nii vaimselt kui ka füüsiliselt heas vormis, arvasin, et see mees ajab udu. Aga tal oli õigus! Kogu selle aja, kui olen sporti teinud, olen tööga oluliselt kergemini hakkama saanud. Kui mul on teha raskemad lood, olen läinud jooksma, loo ülesehituse sel ajal läbi mõelnud ja tööga palju lihtsamini valmis saanud. Sporditegemine annab ka hea vaimse vormi – olen selles täiesti veendunud.

Kust sa sportimiseks aja leiad?

Väga lihtne! Üritan sporditegemise siduda näiteks sellega, et kui läheme naise ema juurde Piritale, siis mina jooksen sinna. Või jooksen koju tagasi. Või kui läheme maale, siis tulen ühel hetkel autost välja ja jooksen kohale. Või tõusen varem üles ja lähen jooksma. Spordi pärast ei ole mul küll midagi muud tegemata jäänud.

Kui kaua nii jaksad? Pensionini?

Miks mitte. Pärast kõike seda, mis olen oma nahal tundnud, ei julge isegi öelda, et ma ei läbi kunagi täispikka triatloni. Sest see, mis ma arvasin, et minuga kunagi ei juhtu, on juba osaliselt teoks saanud.

Sporditegemine on hea näide sellest, et kõik on saavutatav: hakka lihtsalt otsast minema ja sa näed, kuidas asjad õnnestuvad. Julgen öelda, et tänu spordile on ka viimased kolm aastat olnud mul loomingulises mõttes tippaeg. Silmad on uuesti särama löönud, mul on tekkinud ind.

Ma ei julge vanduda, et mingite ootamatute kannapöörete tõttu ei saa minust kunagi jälle ülekaalulist laiskvorsti, kelle kogu sportlik rutiin koosneb hommikustest trammi peale lidumistest. Kuid... ma teen kõik selleks, et see ei juhtuks. Või õigemini, just hirm vana vormi naasmise ees – 120 kilo, paksud põsed, XXL-riided jne – on üks motivaator, mis mind ikka ja jälle jooksma sunnib. Elu ilma 20-kilose rasvase sangpommita on lihtsalt nii põrgulikult lihtsam, parem ja mõnusam.



Rasmus Kagge (36)

«Pealtnägija» toimetaja-saatejuht

Sündinud 17. septembril 1977

Tallinnas

Pikkus 192 cm, kaal 100 kg

Lõpetanud Jakob Westholmi gümnaasiumi 1995

Õpib Tartu Ülikooli ajalugu, varem õppinud Õigusinstituudis juurat (lõpetamata)

Töötanud Eesti Päevalehes (1995–1997) ja Postimehes (1997–2009), olnud TV 3 «Raporti» toimetaja (2004–2006) ja ETV «Terevisiooni» toimetaja (2009–2014)

Aastast 2006 «Pealtnägija» toimetaja ning aastast 2009 «Pealtnägija» toimetaja-saatejuht, aastast 2004 Kuku Raadio «Ärataja» saatejuht

Võitnud 2012 uuriva ajakirjanduse auhinna Bonnieri preemia koos Mihkel Kärmasega elamislubade skandaali kajastavate lugude eest

Sportlikud tulemused:

2012 – Pühajärve TriStar 111 triatloni 301. koht (4:29.27)

2013 – Tartu maratoni 3619. koht (5:06.27), Tallinna poolmaratoni 487. koht (1:47.59)

2014 – Vasaloppeti 9616. koht (10:20.11)

Elukaaslane Kaija Serka, neljakuune poeg Konrad

Märksõnad
Tagasi üles