Helmen Kütt, uhke lõvi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kodulinnas Trepimäel: siit kaudu sai nüüdne sotsiaalminister Helmen Kütt omal ajal Viljandi linnavalitsuses töötades laskuda otsejoones Viljandi järve randa.

FOTO: Tairo Lutter

Kuidas kaotada kaalu? Kuidas hoida pikka suhet värskena? Kuidas saada perelt tuge? Kuidas jagada raha ja vara? Kuidas mitte hüpata üle oma varju? Kuidas saada kompetentseks? Värske sotsiaalminister annab nõu.

Lilled toovad rõõmu, eriti emadepäeval: sotsiaalminister Helmen Kütt Viljandi vanalinnas. «Sotsiaaltöö ei ole lilled ja liblikad,» lausub ta, «kuid lilled muudavad elu alati unistamist väärivaks.»

FOTO: Tairo Lutter

Napilt poolteist kuud tagasi tundsid Helmen Kütti kodukandist Viljandist kaugemal vaid üksikud.

«Nõus, ma ei ole tuntud ega kuulus,» ütleb vastne sotsiaalminister meie vestluse viiendal minutil.

Seega on põhjust enam kui küll, et uurida, kellega tegemist. Seda enam, et valdkond, mille eest ta riigis vastutab, puudutab igaühte. «Sünnist surmani,» lisab Kütt (52).

Kas teate, et «Pealtnägija» saatejuht Rasmus Kagge kirjutas pärast teie teleintervjuud Indrek Treufeldtiga Twitteris teie kohta nii: «Superlux naine, lummatud esimesest kohtumisest @Kahekõne.»?

Teate, see on tõesti vau!, aga ma ei teadnud seda. Sest mul ei ole Facebooki, Twitterit ja kõiki muid imevidinaid. Näete, milline telefon mul on! (Näitab nelja-viie aasta vanust tavalist Nokiat.) Ainuke koht, kus olen saanud selle eest tunnustada, oli valitsuskabineti nn kinnise istungi eel, kui kõik arvutid ja telefonid tuleb jätta ukse taha. See härrasmees, kes pani telefonidele kleepse peale, milline on kelle oma – sest enamikul on käpaga kraapimise nutitelefonid ja väga ühtemoodi –, kleepis minu telefonile nimesildi ja ütles: «Tark naine». Sellistesse telefonidesse pidi olema kõige keerulisem sisse häkkida ja neid pealt kuulata.

Lapsed kinkisid mulle kaks aastat tagasi jõuludeks puutetundliku ekraaniga telefoni, mille neile kuu aja pärast tagasi andsin, sest talvel, kindad käes, seda näpuga kraapida on väga keeruline. Lapsed siis naersid, et mulle on vaja suurte vanaema klahvidega telefoni, kus number ühe all on kodu, number kaks on poeg ja number kolm tütar. Nii hull lugu ka ikka pole!

Mis tunne on ministrikabinetis?

Neli esimest nädalat läksid niimoodi viuhti!, et kolm kilo kaalu on läinud. Ja kui mõtlen, et üldse on mul siin aega 44 nädalat, võin oma ametiaja lõpus siit välja jalutada ideaalkaalus.

Pigem ikka alakaalulisena.

Loodan, et minust on ikka rohkem kasu ministrina, kui vaid dieedi «hakka sotsiaalministriks» loojana.

Võrreldes riigikoguga mööduvad siin päevad sellise kiirusega, et ainuke hirm on see, et tuleb vanadus. Õnneks ootab mind kodus fänniklubi, mees ja koer – koer on väga peenest tõust, huntveiler. Ehk hundikoera ja rotveileri laps. Ehk krants. Meil on kogu aeg olnud saksa lambakoerad.

Kuigi varasemast on meil aiale jäänud kurja koera silt, on praegune koer hästi südamlik. Esialgu jätab ta küll karmi mulje: jalad nagu sambad ja suure laia rinnaga. Aga kui vargad tuleksid, aitaks ta noil varandust ära kanda. Mees oli algul väga häiritud, et koeral kõrvad kikki ei lähe. Ütlesin siis talle, et ega sõbra ja koera väärtust hinnata kikkis kõrvade, vaid hea südame järgi.

Kuidas Viljandist Tallinna tööle sõidate?

Rongiga. Inimesed Viljandis on küsinud, miks ma rongiga käin, kui mul on nüüd auto ja autojuht. Aga mulle meeldib rongiga sõita!

Stardin esmaspäeva hommikul kell 5.15, nii et jõuan tööle enne kaheksat. Ma ei taha pühapäeva õhtul ära tulla – siis saan veel ühe öö oma kodus olla ja nii tundub töönädal lühem ka.

Kus te pealinnas elate?

Üürikorteris Lembitu tänaval Olümpia hotelli taga. Kui tulin 2011 riigikogu liikmeks, siis, kas teate, kui kiiresti tõusid pärast valimisi üürihinnad. Väga kiiresti, sest teati, et 60 inimest tulevad maalt või metsast ja vajavad üürikorterit. Mulle tundus kohatu hakata sotsiaaltöötajana elama 600-euroses korteris. Elasin peaaegu kuu aega puuetega inimeste koja külalistetoas Toompuiesteel. Kui siis ajakirjanduses tehti edetabel riigikogu liikmetest, kellel on meeletult kõrged üürid, ei küsinud keegi, kuidas ma nii väikse summaga hakkama saan – kas ma elan põõsa all või kus?

Veedate nädalas viis päeva mehest lahus...

Teate, kui kummaline – see on mõjunud me suhtele väga hästi.

Soovitate teistele ka?

Ma ei tea, kui 30 aastat abielus olla... siis võib-olla võiks soovitada? Me ootame kokkusaamist, igatseme teineteist rohkem. Räägime igal õhtul pikalt telefonis. Aga ma pole Tallinnas ka päris üksi, mu tütar on siin. Ta lõpetab lingvistina magistriõpet – uurib laste kõnekeelt.

Kui riigikogu liikmeks sain, rääkisin mehega sellest, kuidas meie pereelu toimima peab. Mu mees on otsekohese ütlemisega: kui talle miski ei meeldiks või tekitaks probleeme, siis ma kindlasti arvestaksin seda ja teeksin teised valikud. Mul ei ole Viljandis tööpuudust, kindlasti mitte.

Ilmselt saate Tallinnas tööl käia suuresti ka seepärast, et lapsed on suured.

Absoluutselt! Pigem võib teatud hetkel tekkida vajadus abistada ema. Ta on puudega, praegu aitab teda minu abikaasa. Ema elab Viljandis omaette, mugavustega korteris, ehkki võiks meile tulla. Aga ta soovib ise olla. Kui temaga midagi muutub, on selge, et see on minu vastutus – ma olen ju ainuke tütar.

Öelge ausalt, kas pelgasite ka ministrikohta vastu võtta?

Mul ei olnud pikalt aega mõelda. Kui Sven Mikser selle pakkumise tegi, läksin Toompealt alla ja tõesti nutsin. Sest mul oli tunne, et kui ütlen ei, olen arg ja nahahoidja ja ongi õigus neil, kes ütlevad, et sotsiaaldemokraadid ei oska valitsusvastutust kanda. Teisalt, mul on erialane haridus ja vastav töökogemus. Mulle saab ilmselt ette heita ainult vanust – olen ju sotsiaaldemokraatidest kõige vanem minister. Jumal tänatud, et Jürgen Ligi on valitsuses! (Ligi on kaks aastat vanem, 54. – P. P.)

Läksin koju ja rääkisin tee peal telefonis abikaasaga. Ma olin üllatunud, kui ta ütles, et mis sa kardad – ega sulle pakuta ju kultuuri- või majandusministri kohta; et mis sa siis läksid [poliitikasse], kui sa midagi muuta ei taha, aga ise kogu aeg räägid, kuidas peaks tegema. Rääkisin ka tütrega – ta on 24-aastane ilus ja tark inimene –, kes ütles, et oi, see on nii keeruline küsimus, mine tea; tee, nagu sa ise tunned – aga sa pead hästi palju hakkama tööd tegema. Riigikogu liikmena, olgem ausad, on see südametunnistuse asi, kui palju keegi teeb ja ette võtab.

Järgmise päeva hommikul läksin tööle. Ütlesin Svenile, et tahan veel nõu pidada. Pärastlõunal ütlesin talle jah. Oleks mõtlemisaeg olnud pikem, ma ei tea, võib-olla oleksin kartma hakanud...

Ja kuidas nüüd meeldib?

Naudin seda, et mul on hästi kiire. Isegi lõuna kipub vahele jääma. Nüüd on mul kalendrisse kirja pandud: «supp».

Loodan, et suvel saan nädala puhkust. Meil on abikaasaga planeeritud Saaremaale minna. Siis on meil üks laps kodus – meie huntveiler ei saa ju üksinda koju jääda. Tal peab olema njaanja, hoidja.

Üldiselt on mul töörõõm – ja tööväsimus ka.

Nii et kukute õhtul voodisse?

Päris prauhti! ei kuku. Aga kindlasti saan lugeda vähem raamatuid – silm vajub looja. Ei tahaks uskuda, et see on seoses vanadusega. Olen ka üritanud hästi aktiivselt end kõigi asjadega kurssi viia.

Äkki on te algtempo uues ametis liiga kiire?

Arvan, et ongi. Olen kalendri liiga tihedalt täis kirjutanud. Siiski üritan jätkuvalt teatris käia, kinos samuti. 3. mail käisin 80+ klubiga Ugalas vaatamas «Lovesongi». Olen seda klubi üle kümne aasta toetanud, ostnud oma palgast piletid, et aastas korra kas kontserdil või teatris käia. Kui lapsed olid väiksed ja õppisin, ei olnud mul võimalust teisi toetada. Aga riigikokku tööle asudes tõusis mu palk peaaegu kaks korda. Kui mul ei oleks peres meest, kes on majandusinimene, võiksin oma palgatõusu rõõmsalt laiali jagada.

Te ei alustanud iseseisvat elu ju sugugi sotsiaaltöötajana.

Ei, ma tahtsin saada inglise keele õpetajaks. Aga olin Tallinna Ülikooli astudes teine, kes jäi inglise filoloogias joone alla. Suure-Jaani koolis oli mul küll võrratu inglise keele õpetaja, aga Tallinnas tegid eriklasside õpilased sisseastumisel puhta töö. Läksin tagasi Viljandisse ja hakkasin tööle sidesõlme abonent­osakonnas, kus tegelesin arvetega, kontrollisin laekumisi jne. Järgmisel aastal oli kindel plaan edasi õppima minna, aga siis armusin: kohtusin oma mehega, kellega meil tänavu juunis saab 30 aastat abielus oldud. Ma ei tahtnud enam Viljandist ära minna.

Kus te kohtusite?

Viljandi kultuurimajas tantsupeol. Kahtlemata olin teda juba enne märganud. Me teed ristusid nii, et kui sõitsin igal hommikul Suure-Jaanist Viljandisse tööle, tuli tema alati bussipeatuses vastu. Lõuna ajal käisime ühes kohas söömas: mina oma kolleegidega ja tema omadega. Siis läksin ühel õhtul endise klassiõega tantsupeole. Ja kui ma seal teda nägin, mõtlesin, et kui ta nüüd minu sõbranna tantsima võtab, siis lähen peolt minema. Aga ta võttis tantsima minu.

Seejärel asusin tööle mehhaniseeritud ehituskolonni, kuhu oli vaja kantseleijuhatajat, kes valdab masinakirja. Põhjus, miks ma sinna läksin, oli väga lihtne: kõigis MEKi ehitatud majades läks kümme protsenti kortereid ehitusorganisatsioonile. Olin tööl pool aastat, kui sain enne poja sündi – aasta pärast abiellumist – kõigi mugavustega ühetoalise korteri. Kui neli ja pool aastat hiljem sündis teine laps, tütar, sain töö kaudu kahetoalise korteri. Aga siis MEK reorganiseerus ja mulle teatati, et mu ametikoht kaob. Mind kutsuti Punase Risti sekretäriks.

Kui aasta hiljem sain pakkumise minna Viljandi haigla sotsiaaltöötajaks, tundsin, et erialast haridust on vaja. Südamega küll teadsin, kuidas seda tööd peab tegema, ja juriidiliselt samuti, aga mõistsin, et kompetentsist, kuidas igasuguseid keerulisi olukordi lahendada, jääb ikkagi puudu. Aga õppima minek siis, kui lapsed on väikesed, on suhteliselt probleemne – pidin ju nädal aega Tallinnas koolis olema. Õnneks on mul toetav mees, kes on lubanud teha kõike, mida olen tahtnud. Eks mu ema aitas ka lapsi kantseldada.

Niisiis läksin 1996. aastal õppima Tallinna Ülikooli sotsiaaltööd. Lõpuks tegin ka magistri ära. Lõpetasin 2003, mistõttu võib jääda mulje, nagu oleks ma kursust kordama jäänud.

Kas naisena olete mõnikord tundnud, et asjad ei ole läinud nii hästi, nagu võiks ja oleksite soovinud?

Ma ei ole seda tunnetanud. Aga seda olen tunnetanud küll, et olen pidanud rohkem tõestama, tööd tegema, selgitama, veenma. Tegelikult, ega ma ju tea, kui palju mehed töötavad... Oluline on, et naistel oleks võimalusi soovi korral saada nii juhiks kui poliitikuks, sest usun, et otsused oleksid siis rohkem tasakaalustatud.

Omavalitsused ja riigikogu on tõepoolest rohkem meeste nägu. Aga võib-olla naised ei soovigi sinna... Mäletan, kui olin Viljandis abilinnapea, siis alati eeldati – eriti kui nimi on ka imelik –, et olen mees. Keegi ei arvanud, et mu nime taga võiks olla naine. Hiljem, kui linnapea Peep Aru läks riigikokku, kirjutas Sakala, et minust võib saada esimene naislinnapea. Kuid ma loobusin.

Miks?

Kahel põhjusel: esiteks, mulle meeldib oma valdkonnas tegutseda, ja teiseks, sul peab olema väga hea kõigi valdkondade, vähemalt nende riskikohtade tundmine. Kindlasti ei oleks mulle meeldinud kanalisatsioonitorudega tegeleda.

Tuleb tunnetada, millise piirini oled kompetentne. Lihtsalt ilusa nime pärast, et annab partei ameti, annab ka mõistuse – no ei anna! Hiljem on väga piinlik, ka oma pere ees.

Kui oluline on see, et olete Lõvi tähtkujust?

Mu mees on öelnud, et parem olgu naiseks uhke lõvi kui vilets varblane.

Ma võin välja paista väga tugev, aga mul on vaja rinda või õlga, mille najal nutta, kui on mure, ja seda on mu mees mulle pakkunud. Olen mõnikord lausa mõelnud: küll mul on ikka vedanud, et olen nii hea mehe saanud. Tore, et abikaasa vanematel seitsmenda lapsena minu mees veel perre sündis.

Kas teil on peres palgalõhe?

Eks ta ikka ole. Aga meil on ühine raha ja ühised otsused.

Olen olnud lastega kodus ja mul pole üldse palka olnud. Ma hindan väga kõrgelt seda, et mees lasi mul õppida ja oli ise lastega. Seega kõik, mida oleme koos saavutanud, ongi meil koos. Meil ei ole varalepingut vaja.

Aga kui suur on te palk võrreldes vastaskabinetis istuva tervise- ja tööministri Urmas Kruusega?

Ma eeldan, et kõigil ministritel on üks palk... See on päris hea küsimus! Ma olen ikka nii naiivne! (Naerab.) Ma andsin nõusoleku ministriks tulla nii, et ei tea oma palga suurustki!

Äkki palgati teid lihtsalt tuhande euro eest?

Järsku tõesti!? Mis siis ikka: kui nõusolek on antud, tuleb tööd teha. Igatahes võin öelda, et naudin tegelemist sotsiaalasjadega – sellega, mida tunnen.

Helmen Kütt (52)

Sotsiaalminister

Sündinud 28. juulil 1961 Viljandis

Suure-Jaani keskkool 1979

Viljandi kultuurikool, klubitöötaja 1984

Tallinna Pedagoogikaülikool, sotsiaaltöö 2001, sotsiaaltöö magister 2003

Viljandi rajooni sidesõlme abonentosakonna töötaja 1979–1981

Viljandi Mehhaniseeritud Ehituskolonni masinakirjutaja, kantselei juhataja 1981–1992

Eesti Punane Risti sekretär 1992–1993

Viljandi linnavalitsus: sotsiaalnõunik, abilinnapea, sotsiaalameti juhataja 1993–2011

Riigikogu liige 2011–2014

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige 2011

Abikaasa Aavo, tütar (24) ja poeg (28)

Tagasi üles