Meie kaasmaalased, kes Euroopa tööpõllul toimetavad, on ju pigem hinnatud töötegijad: usaldusväärsed ja efektiivsed. Kuidas siis nii – kas tõesti lähevad ära vaid parimad või ehk on seal mujal lihtsalt töö paremini korraldatud ning inimesed rohkem puhanud (loe: õnnelikud). Äkki on hoopis võti õnneliku inimese ja suurema tööviljakuse osas just vähem töötamises ehk esialgu sama töö tegemine ja sama töötasu saamine vähema ajaga.
Meist paljud liiguvad ringi ka väljaspool Eestit. Paljudes (isegi vist enamikus) Euroopa riikides on kauplused pühade ajal, pühapäeval ja hilisõhtutel suletud. Arvestades Eesti klimaatilist asukohta, on meil ilusat, sooja ilma suhteliselt vähe. Eesti inimeste tervist silmas pidades peab rohkem aga veetma väljas, soovitavalt aktiivseid kehalisi tegevusi tehes. Kogu Euroopa vananeb, haiguskulud võtavad suure tüki kõikide riikide eelarvest. Samal ajal kuuleme suurtes kauplusekettides reklaami, kuidas poed on kliendisõbralikult lahti kaks tundi kauem kui talvel. Usun, et oleme ainuke ELi riik, kus kauplused on iga päev vähemalt kella 21ni lahti, ning nii seitse päeva nädalas.
On see siis halb? Turistid ju käivad ja on õnnelikud. Töötegijad ise ka just väga ei kurda, sest teistmoodi kogemust pole − võrdlusmoment puudub. Ent näiteks lapsed, kelle emad on terve nädalavahetuse kassas tööl, ilmselgelt nii õnnelikud pole. Pered, kus mõlemad vanemad käivad vahetustega tööl, elavad visiitabielu. Lastel puudub eeskuju, et pereelu võiks ka kuidagi teistsugune välja näha. Eestlastel olla sellist vanarahva tarkust ja talupoja mõistust, mida vanadel Euroopa riikidel juba napib. Kus see tarkus ja mõistus siis on, kui me pühapäeviti kaupluste lahtiolekut naudime?