Suur Jaagup aitab väikest Daanieli

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kui Daaniel mullu Valgamaa Keeni põhikooli esimesse klassi tuli, liikus ta küll vaevalisemalt kui teised klassikaaslased, aga sai hakkama. Teise klassi sügisel läks tal koolibussilt klassituppa jõudmine aga üha raskemaks ja teda hakkas aitama koolivend Jaagup Hinn.

«Alguses ma sain liikuda, aga siis väsisin ära ja ei jõudnud,» ütleb 2. klassi rõõmus ja eneseteadlik õpilane Daaniel.

Daaniel tahaks kangesti ise hakkama saada, aga teise klassi sügisel ta esimesse tundi enam õigeks ajaks ei jõudnud. Kõigepealt läks appi õpetaja Tiina Kukk, kes jõuab koolimajja esimesena. Õpetaja võttis Daanieli bussi juurest selga ja tassis koolimajja. Edasi, trepist üles teisele korrusele oma klassi püüdis poiss ikka ise minna.

Õpetaja Tiina ja Daanieli ühist pingutust vaatas kooli pikim, üle 190-sentimeetrine 8. klassi poiss Jaagup Hinn ja pakkus Daanielile, et oleks ju lihtsam, kui suur poiss väiksema sülle võtaks ja trepist üles ning klassi kannaks.

«Kas sa jaksad?» küsis Daa­niel. Suur poiss kinnitas, et jaksab küll.

Sellest päevast oli Jaagup alati Daanielil hommikul vastas ning haaras ta sülle ja tassis trepist üles. Ja kui Daanielil oli vaja koolipäeva jooksul esimesele korrusele minna, tuli Jaagup jälle appi. Kui vaja, aitasid ka teised suuremad poisid.

Kuna Daanieli iseseisev liikumine muutus raske lihashaiguse tõttu üha keerulisemaks, tõid poisi vanemad ratastooli, õieti kaks ratastooli, koolis liikumiseks. Nüüd aitab õpetaja Tiina või Daanieli vanem,

6. klassis õppiv vend Silver poisi koolibussist maha ning nad sõidutavad väikemehe ratastooliga koolimajja. Trepi juures ootab Jaagup, kes Daanieli teisele korrusele teise ratastooli tassib.

Edasi saab Daa­niel juba enamasti ise koolipäeva jooksul hakkama.

«Teised toovad mulle asju kätte,» tunnustab Daaniel klassikaaslaste abivalmidust.

Ja muidugi tahavad teised lapsed ka Daanieli ratastoolis sõitu proovida.

Klassijuhataja Tiina Liivamäe sõnul tunnistavad lapsed, et ratastooliga on lõbu pärast vahel huvitav sõita, aga päriselt ratastooli nad jääda ei tahaks.

«Nad saavad aru, et Daa­nieli lugu on teistsugune ja paratamatu, aga see õpetab, et mõtlematult käitudes õnnetusse sattuda ning seepärast ratastooli jääda oleks väga halb,» räägib klassijuhataja.

Klassis tahab Daaniel istuda koolipingis ja mitte ratastoolis – seepärast ta vahel teiste abi vajabki. Kui õpetaja Daanieli tahvli juurde kutsub, siis tähendab see, et õpetaja kirjutab tahvlile, mida Daaniel ütleb.

«30 aasta jooksul, mis ma siin koolis olen töötanud, ei ole meil olnud ühtegi ratastoolis last,» tõdeb direktor Diana Sarapuu. «Ja Daaniel ei tulnud ju kooli ratastoolis, ainult kõndis veidi teisiti.»

Siiski juhtus nii, et ammu koolimajja kavandatud kaldtee valmis just selleks ajaks, kui Daaniel Keeni kooli jõudis.

Nüüd oleks koolimajja vaja ka trepironijat – Daaniel ju kasvab ja ühel päeval ei jaksa ka suur poiss Jaagup teda trepist üles kanda.

Seda enam, et aasta pärast lõpetab Jaagup Keeni kooli ning nii suurt ja tugevat poissi ei pruugi tema asemele teiste seast kasvada.

Daanieli vanemad on üritanud koolimajja trepironijat muretseda, aga Daanieli koduvald, üks Eestimaa väiksemaid, vähem kui 500 elanikuga Õru vald peab seda kulutust liiga suureks.

Daanieli isa Fjodor Gubali sõnul maksaks trepironija 3500 eurot.

Ehk seisab üks selline kusagil jõude, nii et selle võiks Daanieli kooliajaks Keeni koolis trepi külge panna? Õru vallas küsiti vanemailt hoopis, miks ei pandud Daanieli oma valla, vaid Sangaste valla Keeni kooli.

Keeni kasuks rääkis isa sõnul esiteks see, et sinna saab nelja kilomeetri kauguselt Daa­nieli kodust koolibussiga, ja teiseks on Õru algkool-lasteaias vaid neli klassi.

Viimane tähendaks, et Daaniel peaks pärast seda kooli vahetama. Isa sõnul loodab pere, et Daaniel suudab võimalikult kaua tavakoolis käia.

Daaniel lööb teistega kaasa kõiges, mida saab vähemalt ratastoolis teha. «Lausa metsamatkale ta siiski kaasa tulla ei saa, aga igale poole mujale küll,» selgitab klassijuhataja.

Kehalise kasvatuse tunnis lükkab ratastooli õpetaja ja nii saab Daaniel koos teistega ka palli mängida.

Kodus on Daanielil trenažöör, millel vajalikke harjutusi teha, ja poisi rõõmuks tõid vanemad hiljuti tallu lisaks jänestele, kanadele, koerale ja seale ka kaks hobust – kaheaastased Dora ja Danteesi.

«Et mul selg sirgu oleks,» teab Daaniel ühte põhjust, miks kauboihobused, nagu poiss neid nimetab, tallu toodi.

«Hobusega sõitmist peab veel harjutama,» ütleb Daa­niel. «Hobuse seljas pole ma veel istunud, aga leiba neile issiga andsime.»

Loomad on üks põhjus, miks teised lapsed Daanielil hea meelega külas käivad. Kas loomad võiks olla põhjuseks, miks ka suur sõber Jaagup väiksele sõbrale külla läheks?

«Meil on veel rohkem loomi!» on Jaagupil vastutrump välja käia. «Koerad, kassid, jänesed, kanad ja lehmad,» loetleb Jaagup oma kodutalu loomvara. «Umbes 30 lehma,» püüab ta karja silme eest läbi lastes kokku lugeda, kui palju talus piimaandjaid on.

Õpetajad arvavad, et Jaagupi pere talu, kus on kokku viis last, on üks kahest suuremast talust, mille lapsed Keeni koolis käivad.

Daanielil läheb koolis hästi – ikka neljad-viied. «Vahel on kolmi ka,» täpsustab Daaniel, aga klassijuhataja kiirustab lisama, et need on vahel tunnitöö eest, aga tunnistusel on ikka ainult neljad-viied.

Paar päeva tagasi oli Daaniel koos vanematega üks neist, kelle Sangaste vald kohalikku lossi parimate õpilaste vastuvõtule kutsus.

Sangaste lossi oli kutsutud ka Jaagup oma vanematega, et kiita poissi tema abivalmiduse eest.

«Olen mõelnud, et peaks olema täiesti tavaline, et aitame abivajajat, aga mis meil on juhtunud?! Need on nii harukordsed juhtumid, et peame neid teistele eeskujuks tooma,» arutleb direktor.

Ta tunnistab, et kuigi väikeses, 110 õpilasega koolis on kõik abivalmid ja märkavad üksteist, on Jaagupi käitumine olnud rohkem kui lihtsalt märkamine ja seepärast on kool Jaagupit teistele eeskujuks toonud.

Tänaseks lastekaitsepäevaks on Jaagup kutsutud Tallinna õiguskantsleri büroosse, et talle üle anda «lapse suure teo» tunnustus.

Kuus laste- ja heategevusühendust koos õiguskantsleri kui Eesti lasteombudsmaniga annavad teist aastat 1. juunil tähistataval lastekaitsepäeval välja laste heaks tehtu eest tunnustusi.

Laureaate on sel korral viis.


Auhind «Lastega ja lastele»

• Lapse suur tegu – Jaagup Hinn (Keeni põhikooli 8. klassi poisile vabatahtliku abivalmiduse eest)

• Aasta pere – Arne Mikk (kogu Mikkude perele, kuhu mitme põlve peale kokku kuulub 22 inimest)

• Aasta tegu – Liilia Mänd (trükise «Ohutusraamat koolilapse vanematele» eest; selle said läinud sügisel kõik 1. klassi läinud laste vanemad)

• Muutuste looja – Maire Riis (alates 1994. aastast tehtu eest leinas laste ja nende perede aitamiseks)

• Elutööpreemia – Leelo Tungal (tema loomingu, 1994. aastast toimetatud ajakirja Hea Laps, aabitsa, laste loovuse toetamise ning innustamise jpm eest)

• Auhinna väljaandmise algatasid 2013. aastal MTÜ Lastekaitse Liit, Asenduskodu Töötajate Liit, SA Dharma, MTÜ Lasterikaste Perede Liit, MTÜ Oma Pere, MTÜ SEB Heategevusfond ja õiguskantsleri kantselei. 2014. aastal esitati 105 soovitust tunnustuse avaldamiseks.

Tagasi üles