Täna Postimehes: eutrofeerumine – kole sõna, jubedad tagajärjed

Läänemeri

FOTO: ALO LÕHMUS/PM

Vähem kala, vähem kauneid liivarandu ja rohkem suviti õitsevaid sinivetikaid. Teadlased on seejuures üsna pessimistlikud, sest viimase poolesaja aastaga on tekitatud Läänemerele pöördumatu kahju.

Läänemere põhjas on juba praegu tohutud alad, kus puudub elu, sest seal ei ole hapnikku. Ja hapnikku pole seal paradoksaalsel kombel just seetõttu, et inimesed on Läänemere lämmastiku ja fosforiga «üle väetanud». Kui pole põhjaloomastikku, siis pole ka kalu, vähemasti neid liike, millega me oleme seni harjunud.

Eutrofeerumise teemaga tegelevad otse või kaude sajad Läänemere äärsete riikide teadlased ja üks neist on Turu rootsikeelse ülikooli Åbo Akademi professor Erik Bonsdorff, kes uurib toitainete mõju Läänemerele projekti COCOA raames.

Läänemere äärsed riigid ja isegi Venemaa on teinud tublit tööd sellise reostuse vähendamiseks, mis lähtub linnadest. Nii on hiiglaslikul Peterburi linnal nüüdseks reoveepuhastussüsteem, kust jõuab lõpuks merre väga puhas vesi. Sellest hoolimata voolab toitaineid Läänemerre endiselt liiga palju ja peamiseks reostajaks on põllumajandus, kus kasutatakse usinasti fosfori- ja lämmastikurikkaid mineraalväetisi.

Paraku ei suuda ka kõige paremad puhastusseadmed taastada seda, mis on juba kadunud – nagu ütleb Bonsdorff, ei suuda need meres taastada juba kaduma läinud hapnikuringlust.

Teadlased on kaalunud ka hapniku kunstlikku pumpamist merepõhja, ent paraku oleks sellel veelgi halvemad tagajärjed – see paneks ka liikuma mere põhja ladestunud kahjulikud ained, iseäranis fosfori. «Kui hapnikusisaldus kahaneb, siis ei räägi me ainult mere põhjast või erinevatest veekihtidest, vaid see kahaneb ka selles õhus, mis on mere kohal,» ütleb Bonsdorff. «Hapniku merepõhja pumpamine toob endaga rohkem probleeme kui kasu.“ Ehkki toitaineid jõuab praegu Läänemerre tublisti vähem kui 1970. aastatel, on saastet meres endiselt rohkem kui küllaldaselt. „Pealekauba on paljude Läänemere äärsete riikide põllumehed hakanud taas kasutama ohtramalt mineraalväetisi, mis suurendavad eutrofeerumist.»

Bonsdorffi sõnul puudub juba praegu merepõhjast tänu hapnikupuudusele 300 000 tonni biomassi, mis oleks muidu söödaks kaladele. Lõppkokkuvõttes jääme juba praegu hapnikupuuduse tõttu ilma tohutust hulgast kalast.

Samas ei paista Bonsdorff üleliia innukalt uskuvat, et Läänemere kella saab üldse tagasi keerata. «Eutrofeerumine jätkub hoolimata Läänemerre jõudvate toitainete hulga kahanemisest,» tunnistab ta. «I-le panevad täpi kliimamuutused.» Teadlase sõnul mõjutab mere hapnikuringlust ka kalade ülepüük, mida on siiski suudetud viimasel ajal kontrolli all hoida. «Kõigi ülejäänud Läänemerd mõjutavate probleemide hulk ainult kasvab. Nii näiteks sõltub rida mereelukaid jääst,» lausub ta. «Kui meri talvel ei jäätu, siis ütleb rida organisme «aitäh ja nägemist».»

Viimane jääaeg lõppes rohkem kui 10 000 aastat tagasi ja Bonsdorffi sõnul on praegu Läänemeres askeldavad organismid kohanenud praeguse keskkonnaga tuhandeid aastaid. «Nüüd aga muutusid olud loetud aastakümnete jooksul,» lausub ta. «Kui me üldse loodame, et asjad paranevad, siis tuleb oodata aastakümneid. Isegi sel juhul ei pruugi kliimamuutused päästa meie kodumerd.»

Pikemalt loe tänasest Postimehest või Postimees Plussist.

Tagasi üles