Võtsin selle raamatu kätte teatava eelarvamusega. Järjekordne Jossifi elulugu, no kaua võib? Eesti keeleski on neid juba paras ports ilmunud.
Diktaatori portree noore mehena
22. august 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida uut oleks öelda verejanulise grusiini kohta, kes kuulus väikesearvulisse bolševike jõuku, mis kaaperdas Venemaa riigilaeva 1917. aasta sügisel?
Stalinist on kirjutatud palju, mitte vähem kui Adolf Hitlerist. Eks mõlemad ole seda ka väärt. Euroopa oleks hoopis teistsugune paik, kui need kaks poleks riike juhtinud, kummalgi oma kinnisideed. Võiks arvata, et teema on põhjalikult uuritud ja ammendatud.
Kuid tühjagi! Jutustus noorest Stalinist krabab lugejal kraest justkui piletikontroll bussijänesel ja sunnib endale järgnema. Asjatundlik ja faktirohke uurimus, põnev nagu gangsteriromaan.
Peitis ajaloo uduloori alla
Oleme sattunud territooriumile, kus varjul saladusi ja intriige, seksi ja vägivalda. On öeldud, et Jossif Vissarionovitš valitses nagu gangster – aga ta oligi gangster, jõugujuht, oli seda alati olnud.
Nõukogude diktaatori elulugudes libisetakse juhi noorusest sageli üle, korratakse üldtuntud fakte (millest paljud kuuluvad võltsingute või müütide hulka) ning liigutakse edasi Kodusõja-aastate või Lenini surma järel alanud võimuvõitluse juurde.
Segaduse eest võlgneme tänu seltsimees Stalinile endale, kes nägi vaeva, et peita uduloori alla kõike isiklikku alates oma sünnikuupäevast ja päritolust, lõpetades järeltulijate arvu ning esimeste sammudega partei karjääriredelil.
Kirjanik Bulgakovil tekkis kord mõte reisida Kaukaasiasse, et koguda kohapeal autentset materjali – see plaan keelati silmapilk. Aga arhiivid peidavad endas hindamatuid infokilde ning isegi veel 21. sajandil leidub inimesi, kes mäletavad tsenseerimata lugusid noorest Kobast. Just sellised varem kasutamata allikad moodustavad teose selgroo.
Huumorimeelne ja terav
Kuid Montefiore pole ainult kompetentne ajaloolane, ta on ka suurepärane jutustaja ja väga osav kirjanik. Rääkides lugu noorest Stalinist, maalib autor värvika ja detailirohke pildi elust Taga-Kaukaasias, annab suurepäraseid sissevaateid tsaariaegse Venemaa oludesse.
Montefiorel ei jää puudu huumorimeelest ega teravast psühholoogilisest vaistust. Näiteks peatükk pagendatud Stalini seiklustest polaarjoone taguses Turuhhanskis («1914 ehk Arktiline seksikomöödia») on Viktor Pelevini tasemel maagiline realism, ängistav ja naljakas.
Tegelikult ei mahugi see raamat tavapärase ajaloolise biograafia raamidesse, pigem on tegemist poliitilise trilleriga.
Nii pole ka imestada, et eelmisel aastal ilmunud «Noorest Stalinist» sai üleilmne bestseller, mille ekraniseerimisõiguse ostis Miramax Films. Õige kah – Al Caponest ja mõnestki tühisemast mafioosost on hulga kinopilte vändatud, Jossif Vissarionovitš oli nendega võrreldes ikka gigant.
Simon Sebag Montefiore
Sündis 1965. aastal vanasse briti kõrgklassi perekonda. Teda nimetatakse omamoodi «rokkstaariks ajaloolaste hulgas», kelle teoseid on ilmunud 33 keeles.
Eesti keeles on varem avaldatud «Potjomkin. Vürstide vürst» ja «Stalin. Punase tsaari õukond».
Abielus, kaks last. Abikaasa Santa Montefiore on samuti kirjanik, populaarsete naistekate autor, mille pealkirjad kõnelevad iseenese eest: «Liblikalaegas», «Meelespeasonaat», «Mustlasmadonna» jne. «Varraku ajaviiteromaani» sarjas on neid ilmunud vähemalt kuus.
Öeldakse, et Montefiored teevad lihtsast raamatuesitlusest suurejoonelise Londoni glamuuriürituse, mis pole tegelikult ka mingi ime: nende sõprade hulka kuulub prints Charles ja hulk teisi Inglise kuningakoja muidusööjaid. (PM)
uus raamat
Simon Sebag
Montefiore
«Noor Stalin».
Tõlkinud Aldo Randmaa.
Varrak, 464 lk.