Juhtkiri: kelle asi on kadunud koer?

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Ehkki suur osa Eesti omavalitsusi nõuab kasside ja koerade registreerimist, on osaliselt tegu formaalsusega, millest ei pruugi looma kaotsi minekul erilist abi olla. Ühist andmebaasi omavalitsuste peetavatest registritest ei moodustu. On küll olemas ka kaks üleriigilist registrit, kuid 215 kohalikust omavalitsusest on ühega neist liitunud vaid 37. Ülejäänud kasutavad Exceli tabelit või ruudulist vihikut või on registri pidamisest hoopis loobunud, ehkki eeskirjad seda nõuavad – sellisel kujul ei ole registrist mingit abi.

Muidugi peavadki lemmikloomad olema eelkõige omaniku vastutus, kes ise peaks selle eest hoolitsema, et loom saab kantud üleriigilisse registrisse, ning seda saab iga loomaomanik ka teha. Kuid praeguse asjade korralduse puhul on üsna mitu probleemi, mis siiski tähelepanu vajaksid.

Kõigepealt, praeguse korraldusega on lemmiklooma omanikule antud kaudselt võltskindlus, et looma kaotsimineku korral piisab tema leidmiseks, kui koer on kohalikku registrisse kantud. Kui omavalitsuse kasside ja koerte pidamise eeskiri nõuab looma kiibistamist ja registreerimist, on sellega ju justkui kõik vajalik tehtud. Sageli selgub alles siis, kui loom kaduma läheb, et tegelikult oleks lemmik tulnud arvele võtta ka teises ja kindluse mõttes ehk veel ka kolmandas kohas. Küll väiksem, aga siiski teatud segadus on ka kahe üleriigilise registriga (tegelikult on veel ka kolmas, samuti üleriiklik, aga see on mõeldud vaid tõuloomadele). Loomaga välismaale minnes ei pruugi piisata ka sellest, kui koer on ühes neist üleriigilistest kirjas – ta peab olema kirjas just selles õiges, mis on ühinenud Euroopa Liidu ülese registriga.