Ene Ergma: see ei ole lõpp

Ene Ergma sõnul oleks teaduses olnud ka põnev, aga poliitikas lendas ta täiesti teisele tasandile. Foto: Erik Prozes

LÕPU ALGUS. Poliitikast lahkuv kauaaegne riigikogu esimees ENE ERGMA (70) utsitab otsima suuri eesmärke ja peab õigeks, et riigikokku võiks pääseda 35+ inimesed

On viimane nädal olnud teie jaoks kuidagi teistmoodi? Teine tunne, perspektiiv, kui teatasite, et teie enam poliitikas kaasa lüüa ei soovi.

Olin enda jaoks selle juba ammu selgeks mõelnud. Oleksin hea meelega läinud europarlamenti, see olnuks huvitav. Just kahe suure kosmoseprogrammi pärast, kus oleksin saanud olla väga hea tegija. Aga rahvas otsustas teistmoodi.

Kui meil reeglina mõeldakse, kuidas tänase päevaga hakkama saada, siis mina mõtlen homsele päevale. Mul on olnud pikka aega tunne, et Eesti poliitika ei paku mulle midagi uut. Me seisame paigal. Me ei liigu. Teeme väikseid asju, mis võivad olla vajalikud, aga pisike riik peab tegema suuri asju, et üldse elus olla.

Aga meie uus peaminister ütles ametisse asudes, et me ei vaja suuri narratiive.

Eks see ole iga inimese nägemus. Noor peaminister peaks oma sihiks seadma just suured narratiivid. Minusugune, kes on suure osa oma elust elanud, peaks olema väikeste narratiivide inimene.

Natuke oleme jäänud keerlema ettekujutusse, et saame hästi hakkama. Jah, me saime finantskriisis väga hästi hakkama, aga vajame värskemat vaadet. See puudutab ka majandust.

Tulles korraks tagasi teie europarlamendi soovi juurde, kas teie mittepääsemine oli ikka rahva otsust või otsustas erakond või nõudis Tunne Kelam, et tema peab olema ilmtingimata esinumber?

Tunne Kelam soovis seda kohta saada, ja teate, ma ei ole kunagi olnud metsik võitleja, et ma pean mingi koha saama. Veteranpoliitik Tunne tahtis seda kohta ja kindlasti on ta vajaliku euroretoorika enesele selgeks teinud.

Muide, minu europarlamenti kandideerimise otsus oli väga impulsiivne. Mulle lihtsalt tundus, et see, mida olen siin 2003. aastast teinud, on end ammendanud. Et edasi peavad teised minema.

Viitasite oma lahkumisteates ka Siim Kallasele. Et tuleb teada, millal on õige aeg minna. Kas te tõesti usute, et Kallas ei tule Eesti poliitikasse tagasi?

Eesti mehed lubavad ju väga palju asju! Ma ei hakka üles lugema neid, kes on lubanud, et nad enam iialgi poliitikasse tagasi ei tule. Siim Kallasel on kindlasti väga palju teisi võimalusi, kus end realiseerida. Ta on kindlasti väga hea lektor ja see võib olla talle palju huvitavam väljakutse. Tema uuesti tagasitulek, õigemini äraminek peaministrikandidaadi kohalt oli väga imelik.

Saite teie sellest aru? Mis ikkagi juhtus? Oli siis olukord nii traagiline või käis muu võitlus?

Ma ei tunne ju teise erakonna siseelu, aga tundus, et seal olid muud võitlused.

Kallas on olnud nii kaua poliitikas, et tema nahk peaks olema parajalt paks. See oli kummaline. Ta tuli sooviga Eesti poliitikas kaasa lüüa ja siis selline äkitsene meelemuutus. See, et minevikust asju üles võetakse, on ju paratamatu. Selline käitumine võiks olla omane äsja poliitikasse tulijale.

Palju te näete praeguses riigikogu koosseisus neid, kes ei näe neid inimlikke väärtusi? Kes istuvad raha pärast, kes pole päris elu näinudki?

Mina oma naiivsuses mõtlesin, ja mida ma ei suutnudki kõigile sisendada, et parlament ei ole ainult koalitsiooni oma, ja et opositsioon võib parlamendi üle ainult irvitada.

Loomulikult tehakse koalitsioonis kokkulepitu ära, aga kui vähegi oleks minu võimuses, siis ma teeksin Eestis vähemusvalitsuse. Jah, see on keeruline, aga nõuaks konsensuse otsimist. Et parlamendis ei oleks nii, et ühel pool on kõige paremad, kõige andekamad, vaid sa pead otsime ühist. Seda on nii vähe. Enamusdemokraatia juures on lihtne teemad läbi jahvatada ja lihtsalt arvulise ülekaaluga lüüa.  Võib-olla ma olen siiani väga naiivne. Võib-olla pole seda üldse võimalik teha.

Väikses riigis peab ühisosa otsima palju rohkem. Ja palju rohkem kuulama. Me ei kaasa spetsialiste ja ei kuula neid. Näiteks Teaduste Akadeemia saatis valitsusele kirja, et Nabala looduskaitseala võiks olla 50% väiksem. Me pole vastust saanud... Me peame mõtlema, mida meie otsused kaasa toovad.

Ja miks me pole mõelnud ikka meie kui kosmoseriigi peale. Võidakse öelda, et, Ene, millest sa nüüd jälle räägid. Aga kosmos pole enam teadusuuring, vaid suur majandusharu, suur võimalus.

Aga ehk mõjub see porisemisena.  Nagu Eiki Nestor ütles: kõik tulevad poliitikasse suurte mõtetega, aga nende läbiviimine pole niisama lihtne. Jah, see on õigus. Aga kui inimene ei tulegi suurte mõtete peale, siis miks üldse poliitikasse minna?! Või nagu üks riigikogu liige ütles mulle: tead, ma võtan seda nagu tööd.

Tükitööd.

Jah, tükitöö. Et ma teen seda, mida mulle ette kirjutatakse. Kuidas nii poliitikat teha?!

Olete olnud poliitikas 12 aastat, palju algusaja ootustest ja lootustest alles on jäänud?

Ei saa öelda, et poliitikasse tulek olnuks vale otsus. Muidugi olin ma Res Publica noortest meestest vaimustatud. Nad tulid uue hingamisega ja mind ei vaimustanud sel ajal ükski teine erakond.

Nad olid muidugi ka suured lubajad. Nad tegid seda poliittehnoloogiliselt täpselt ja see töötas. Poliitika on läinud väga tehnoloogiliseks. Rehkendatakse viimase võimaluseni välja, mis toob hääli, mis mitte.

Lollitatakse valijaid?

Osalt ka seda. Minu jaoks ongi kõige raskem see, et tulles teaduskeskkonnast, kus tead, et ei tohi lollitada, siis ausa jutuga suurt häältehulka ei tõmba.

Mind löögu või maha – ma ei suutnud rääkida asju, mida minu käest justkui oodati. Ma ei suutnud rääkida inimestele, et teie pension tõuseb kaks korda. Minu südametunnistus ei lubanud nii nahaalselt jagada lubadusi, mida ma ei suuda täita. See on poliitikas minu jaoks üks raskemaid asju.

Poistel (Res Publica) oli soov muidugi kiiresti asju teha. Aga esiteks: uus jõud võtab teistelt leiva ära; teiseks: kõrgendatud ootused; kolmandaks: suur kogenematus. Siis hakkasidki vead riburada tulema, mis viisidki partei lagunemiseni. Sellega tuli palju kaasajooksikuid ja lahkujaid. Aga alguses oli entusiasm suur.

Kumb oli parem, Res Publica või Isamaa ja Res Publica Liit?

Minu armastus on Res Publica. Nagu ütlesin, ma ei soovinud toona ühtegi olemasolevasse parteisse minna. Minu soov oli uus poliitika. Võib tunda imelikuna, aga olen hingelt jäänud respublikaaniks. Olen alati soovinud mõelda suurelt ja suurelt ära teha.

Eks me kõik saime hiljem aru, et poliittehnoloogia on poliittehnoloogia. Poliitika on kunst. Võitlus ja nipid. Veel kord, minu õnnetuseks on olnud see, et olen tulnud keskkonnast, kus luulusid ei usuta. Ma ei suutnud inimestele silma vaadata ja luulusid ajada.

Viimane valitsusvahetus. Saite teie sellest aru?

Ei, sellest ma aru ei saanud. Aasta enne valimisi vahetati võimuambitsioonide nimel valitsust. See ei näita head poliitilist tooni.

See tähendab aastat seisakut, kuna praegu on suvi ja sügisel hakkab taas uus valimistsükkel peale. Jürgenike (rahandusminister Jürgen Ligi) teeb siin veel mingeid tegusid, aga...

Olen mõelnud, et kui me omal ajal jätkasime sama valitsusega, siis oleksime pidanud tegema rohkem ministrite vahetusi. Rotatsiooni olemasolevate vahel.

On spiiker raske olla? Kantseldada, kamandada?

Püüdsin olla kõigi erakondade ülene spiiker, kuigi vahepeal oli kange soov sekkuda päevapoliitikasse või erakonna poliitikasse. Püüdsin end sellest eemal hoidma. See võib tagantjärele tunduda pehmena, aga tundsin, et keegi peab esindama riigikogu.

Kahjuks ei ole paljudele saadikutele pärale jõudnud, et me esindame meie riigi esinduskogu – Eesti parlamenti.

Kui olime majanduskriisi ajal lendamas kuristikku, siis tegin enese jaoks mudeli: võtsin riigieelarve ja jagasin

30 miljoni – nii palju on aastas sekundeid – sekundite peale laiali. Siis sain aru, kui palju maksab iga sekund. Kui tunnetad, et iga sekund on nii kallis, siis...

Aga see on vist paratamatu. Raske aeg või mitte – alati on kõik ministeeriumid enesekesksed, käsi pikalt ees, ja ootavad oma, et anda oma valijatele oma.

Tarvilik oleks horisontaalne koostöö ministeeriumide vahel. Kui palju me teeme mõttetuid kulutusi ministeeriumides! Tehakse ühes ministeeriumis andmebaas, mis ei ühildu teistega. Kuivõrd odavam oleks, kui kõik ministeeriumid mõtleks ühes taktis!

Kahjuks on nii, et inimesele on ikka tähtis MINU rahakott, MINU idee. Kui sul on nii pisike riik käepärast, siis ei ole teistelt vaiba alt ära tõmbamine kuigi mõttekas. Olen idealistlik, aga kui vaid suudetaks jõuda selleni, et võtta kokku meie parim!

Võidakse ju öelda, et oled olnud 12 aastat poliitikas, miks sa pole seda kõike teinud. Jah... Eks ma võtsin ka ehk Tootsi moodi väikse tüki ette ja teist ei jõudnud.

Minu ja ka Mart Laari sooviks oli teha neile poistele, kel pole vanemaid, kes on rüblikud, kadetikool ehk panna nad sõjaväekooli. See on tuntud nii Venemaal, aga ka Ameerikas. See oli minu meelest väga hea idee. Seda ma ei suutnud koos Mardiga ellu viia. Kui poisid kasvavad lõhutud perekonnas, siis kust nad saavad tõelise mehe eeskuju? Koolist ju ei saa. Koolis on mehed vaid direktorid. See nurjunud plaan jääb mulle veidi hingele.

Milleks küll teile üleüldse poliitika?

Mul oli väga huvitav aeg. Ja kõigile soovituseks, mida ametis õppisin – määrav on CV. See, mis sa varem teinud oled, mis on su kogemus.

Oleme veendunud, et kui oleme kolm aastat mingisuguses koolis ära istunud ja mingisuguse hariduse saanud, siis on kõik hästi. Noored inimesed peavad aru saama, et kolm aastat ülikoolis pole ülikooliharidus.

Olen ehk karm, aga oleme ülikoolihariduses läinud liiga madalale. Olen elitaarsuse poolt. Meil võiks olla kaks akadeemilise vaimuga ülikooli: Tartu ja Tallinna Tehnikaülikool. Olen massiülikoolide vastane.

Akadeemilises ülikoolis, nagu on Tartu või Tallinna Tehnikaülikool, on väga oluline akadeemiline kasvatus. Et oleks õppejõud, kellega saab reaalse kontakti.

Kui tegin rektorikampaaniat, siis kirjutasid mulle väga paljud tudengid, et meil pole lõputöö juhendajaid reaalselt olemas. Tudengile tuleb anda akadeemiline tunne, et sa oled vajalik! Aga mulle öeldi, et juhendajad ei vasta isegi e-kirjadele. Ja siis tulevadki välja lõputööd moel, et võta kahe käega peast kinni!

Kui mina kedagi peksaksin, siis just õppejõude ja instituuti. Ära võta siis seda tööd ette! Sel pole tolku!  

Ütlete, et olete teinud lõpparve poliitikaga. Aga president näiteks ei tohigi olla poliitik.

(Naerab) Jätke nüüd see presidendijutt! Riigikogus olen ju veel edasi, aga ma ei ole suutnud leida enese jaoks motivatsiooni, et edasi minna.

Raamatu kirjutamiseks jagub teil püsivust?

Jah, mulle on tegelikult juba pakutud raamatu kirjutamise võimalust. Sellega hakkan ehk tegelema. Teiseks hakkan korrastama oma arhiivi.

Ja mul saab olema lõpmatu võimalus lugeda kõiki raamatuid, mida pole jõudnud teha. (Viimatiselt Moskva reisilt tuli Ergma tagasi 11 kilo raamatutega.)

Ega ma ei oska öelda, kui kaua nii vastu pean... Elus ei oska midagi ette öelda ja pakkuda. Mina vaatan aastatele tagasi positiivselt.

Teaduses oleks olnud ka põnev, aga poliitikas lendasin täiesti teisele tasandile. Nägin Eestimaad. Oli väga toredaid kohtumisi, mis hingele soe ja õpetlik. Me elame kõik ju kihis. Minu kiht oli varem teadlaste ja õppejõudude kiht. Ka üliõpilased. Aga väljaspool justkui polnudki midagi. Ja kui pole ka sugulasi Eesti eri kohtades, siis eladki oma väikses kihis. Ka Tallinna linn on kihiline ja erinevad kihid omavahel ei suhtle. Minu jaoks oli see väga põnev aeg, sest hakkasin nägema Eestit erinevates kihtides, ja see oli väga vajalik.

Paljud riigikogulased elavad ka omas kihis ja ei tea päris elust suurt midagi.

Kui oleks minu teha, siis teeksin seaduse, et nii nagu vabariigi presidendiks, nii ka riigikogu liikmeks peaks saama inimesed 35–40 pluss.

Inimene peab saama ka enesele eelnevalt ettekujutuse, milline on reaalne elu. Reaalne elu pole poliitnõuniku elu. Reaalne elu on teha ka päris tööd.