Juhtkiri: pöörased põuapäevad

Foto: Urmas Nemvalts

See kõlab vene keeles küll paremini, kuid Brežnevi ajal ringles üks mõõdukalt nõukogudekriitiline värss: «Möödas on talv, saabus suvi, täname parteid selle eest.» Partei juhtivat jõudu pole enam ammu, ent suur suvi on jälle ootamatult kohal ja hinges valitseb sügav ebakindlus, keda selle eest nüüd tänama peaks.

Ega õieti tahakski kodanik kedagi väga tänada, sest saabunud kuumalaine on meeldiv eelkõige neile, kel õnnestub see veeta kusagil veekogu ääre­s, kastitäis kergemat külma joodavat käeulatuses ja pea töömõtteist lähinädalaiks vaba. Head lesimist! Aga teistele on lubadus lähematel päevadel kolmega algavaid soojanumbreid näidata ainult tülinaks. Särk kleepub selja külge kinni, ventilaator on kolleegile lähemale tassitud kui omale. Läbi ribikardinate tuleb põrnitseda hõõguvat taevast, kas seal mõni pilveräbal juba ei luba päästvat äikesevihmahoogu. Või siis vähemast sellist väikest sabinat, nagu umbes Notsu puu all vihmavarjuga ringi kõndides esile manas, samal ajal kui Puhh musta pilve kombel end kõrgel puuladvas mesilinnukeste toodangule lähemale hiivas.

Kuumaga muutub inimese mõtlemisvõime loiuks ja tegutsemistahe on üldse arusaamatu mõiste mingist ammusest ajast. Kõik kuuldav ja nähtav seguneb ajus ühtlaseks, hooajapäraselt palavaks massiks ja enam ei saagi aru, mis su ümber on tõde või vale. Ühtlaselt ja uinutavalt liigub pildi allservas uudiselint: Tallinna kultuurikilomeetril vohab nõgeste ja ohakate lopsakus, ujumisvette võivad sigineda sinivetikad, Kaliningradis avastati tiigist pähkleid purevad piraajad.