Henrik Roonemaa: naer ei tule peale

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Niisiis Vladimir Putin peab praegu Ukrainas 21. sajandi sõda, nagu spetsialistid ütlevad. Asümmeetriline konflikt. On sõda ja ei ole ka. On armee ja ei ole ka. Keegi nagu tulistab kedagi ja midagi liigub üle piiri, aga kes või mis või kustpoolt kuhupoole, seda me eriti ei tea. Venelased? Ukrainlased? Mässulised? Kasakad või tšetšeenid? Teame ainult, mida öeldakse, ja saame valida, kumma poole infot uskuda. Sama vägev innovatsioon käib praegu Venemaal internetis.

Me naersime, kui Austraalia hakkas kodanike kaitseks internetifiltrit ehitama. Naersime, kui Hiina hakkas oma suurt tulemüüri ehitama. Naersime, kui Türgi hakkas Youtube’i ja Twitterit keelama. Naersime isegi siis, kui Eesti maksuamet netikasiinosid blokeerima hakkas.

See on internet, saage aru, ütlesime me leebelt muiates. See on inimajaloo suurim saavutus, tõeline piirideta suhtluskanal. See on valguse võit pimeduse üle. Seda ei ole võimalik kotti tagasi toppida, pole võimalik tsenseerida. Iga pisike inimene on nüüdsest info peremees. Enam ei saa te meid propagandaga üle ujutada, pikka aega paljudele inimestele valetada. Kollektiivne aju saab teada. Mis on kord internetti pandud, seda enam kinni ei püüa. Araabia kevad pidi seda tõestama.

Twitteri-revolutisoon, nagu siis räägiti. Tuhanded ja tuhanded noored inimesed, telefonid käes, kurjade korrumpeerunud tagurlike vanameeste vastu eksprompt-meeleavaldusi organiseerimas, terved suured riigid nende ees kaitsetud. See pidi sealt hakkama levima nagu kulutuli ning mitte peatuma enne, kui terve maailm on vabastatud ja kättpidi võrdsete võimalustega infoühiskonda toodud.