Margit Sutrop: Eesti suur lugu ei saa läbi tüvitekstideta

Professor Margit Sutrop. Foto: Peeter Langovits.

Püüdes Eestile sihte seada, võiks mõelda, miks näiteks Vargamäe Andrese kavatsused ebaõnnestusid, miks ta suured unistused tema lapsi ei nakatanud, kirjutab Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop.

Mõned head aastad tagasi leidsin Saksamaal ühelt raamatulaadalt Tammsaare «Tõe ja õiguse» I osa saksakeelse tõlke. Kohalik raamatukogu müüs tollal ühe marga eest igal sügisel maha kõik raamatud, mida kümne aasta jooksul polnud keegi laenutanud. Ka meie rahva suurteos oli kuulutatud selliseks teoseks, mida keegi ei taha lugeda. Vaatasin, kuidas selle sisu raamatukaanel lugejale tutvustati. Lühike annotatsioon teatas, et raamat räägib soode ja metsade keskel elava eesti talupoja raskest võitlusest maaga. Võib-olla oli sellist tutvustust vaja selleks, et Saksa DVs raamatu tõlkimiseks raha saada, nüüdseid lugejaid selle teemaga Saksamaal tõesti ei püüa. Aga Eestis?

Tammsaare «Tõde ja õigus» on kirjandusteadlaste järgi eesti kultuuri tüvitekst, mis aitab meil mõista eestlase sügavamat olemust. Kui elav on aga meie enda tänane suhe selle tekstiga? Kas teame, kui paljud praegused noored seda veel loevad ja kuidas nad sellega suhestuvad? Tüvitekstide püsimajäämine ei sõltu mitte ainult sellest, kas neid koolitunnis käsitletakse, vaid kas neile ehitatakse üles uusi tekste, kas nad toimivad tõepoolest kui tüvi, mille küljest kasvavad välja hargnevad oksad. Tekst toimib tüvitekstina vaid siis, kui see kõnetab kõiki põlvkondi, kui uued lugejad leiavad uusi tõlgendusvõimalusi ning teos sünnib uutes lugemistes üha uuesti. Me ei mäleta, et meie avalikus diskursuses oleks «Tõe ja õiguse» teemadest viimasel ajal kuigi palju räägitud. Äkki ongi meie kultuurimälu juba auklik ja peale laulupeo polegi eestlastel enam ühist tüviteksti?