Matkal aitab leplik meel

Sirje Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alar Siku matkaseltskond läbi Eesti kulgeval RMK matkarajal.
Alar Siku matkaseltskond läbi Eesti kulgeval RMK matkarajal. Foto: Andre Kaur

Kuressaare linnapea kabinetis järjekordset Uhhuduuri rattamatka ootav Hannes Hanso räägib, et nakatus reisipisikuga juba nõukogude ajal, kui Kanada sugulaste saadetud National Geographicu ja Ranger Ri­cki numbreid sirvis. Ta mäletab, et veetis loodusajakirju uurides tunde ja mõtles, et tahaks nii väga ka ise sellistes kohtades seigelda.

Hanso senine pikim matk kestis peaaegu kolm aastat, 1994–1996, seljakotiga Eestist Austraaliasse. Uhhuduuri matkad kestavad tavaliselt kolm-neli kuud. Kas selle ajaga võib reisikaaslastest tüdida? Hanso kinnitab, et nii pole veel juhtunud. «Aga me oleme suhtlemisaltid inimesed ja reisidel kohtume lisaks kõikvõimalike tegelastega. Me ju teeme ka filmi ja suhtlema peab seetõttu palju,» selgitab ta.

Uhhuduuri seltskond on koos seigelnud aastaid. «Näiteks kaameramehe Liivoga olen koos rattamatkal olnud kokku üle aasta. Seltskond kujunes välja Pälsoni ühika sõprade ja Kolme Soni pubi klientuuri baasil. Tegime koos nii mõnedki lahedad reisid ja nii see jäi. Hiljem lisandus vana kamraad Orissaare keskkooli päevilt Kristjan Prii,» räägib Hanso.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles