Karulin tõstatas küsimuse, kas oluline on see, et noor inimene võtab kätte raamatu ja loeb seda, või see, et ta omandab maailma tõlgendamise võime, kahtlemise oskuse.
«Millist meediumi seejuures kasutatakse, on põlvkonniti erinev. Me ei peaks vanast kinni hoidma, peaksime selle muutusega kaasa käima, kuitahes võõras see vanemale põlvkonnale ka tundub,» rääkis ta. Näiteks peaksime noorte audiovisuaalse meediumi eelistamises nägema võimalust, mitte ainult ohtu.
«Seda, et noored eelistavad teksti põhjal loodud filmi algsele raamatule, tuleks hariduses kasutada. Saaksime tuua noori filmi kaudu raamatu juurde, sest sõna on digitaliseerinud, see ei ole ära kadunud,» rääkis Karulin ja rõhutas, et tehnoloogia on õppeprogrammides täiesti alakasutatud.
«Süvalugemisoskus on vähenenud. Tehnoloogia võimaldaks teha lugemise lihtsamaks: nutiseadmest lugedes on näiteks kerge vaadata, mis mingi võõras sõna tähendab. Ideaalis peaks kooli muutust eest vedama haridusministeerium. Sellega kaasneb muidugi paratamatult vajadus õpetajad kas ümber õpetada või siis õpetada sootuks uued õpetajad peale,» nentis ta.
Karulini toetas ka Kaus, kes leidis, et filmikunst võiks aidata tasandada kultuurikatkestust, mis võib kaasneda transformatsiooniga sõnapõhisest digipõhiseks.
«Filmis transformeerub vorm, aga idee sageli püsib. Mina suhtun väga suure huviga, suur osa eest filmikunstist on kirjandusklassika ekraniseeringud. On nii-ja naasuguseid erineval tasemel asju, aga on ka palju suurepäraseid õnnestumisi, kus algteose idee elab edasi,» rääkis Kaus.