Andrus Karnau: 500-eurone elu

Andrus Karnau Foto: Pm

Selvehallide ja õmblusvabrikute omanikel on põhjust valimiste eel IRLile pöialt hoida, nende kampaaniaks raha annetada ja ka oma hääl anda. Kui ­IRLi maksuplaan teostuks, oleks just odavat tööjõudu vajavad töösturid kõige suuremad võitjad. Milleks tõsta palka, kui riik teeb selle ettevõtja eest ära.

Mis elu see üldse on, kui käia iga päev korralikult tööl ja teenida 500 eurot, miinus maksud? Ei olegi. Kui uskuda statistikat, siis see on ligi 200 000 inimese elu. Tööjõudu on meil umbes 600 000 kätepaari terves riigis. Nii et see on iga kolmanda tööinimese elu. Kui elamispind on oma, nõukogudeaegne korter või veel vanem maja, laene pole, siis ilmselt elab ära. Aga kuidas kasvatada lapsi? Või säästa vanaduspõlveks? Või kuidas üldse elust rõõmu tunda? Keeruline, väga keeruline. Pigem võimatu.

Iga südametunnistusega poliitik, kui lähtuda arusaamast, et poliitik tähendab ühiskonna juhti ja suunajat, mõtleb pingsalt, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuidas 200 000 kaasmaalast pisutki parema elu peale aidata? Valitsuse käes on maksuhoovad. Nii polegi imestada, et kõige lihtsam viis on vähendada makse. IRL käis selle lauale.

Nende suurimal konkurendil Reformierakonnal võttis see hinge kinni, hapnik sai otsa. Ilmselt haistsid poliittehnoloogid siin valimislubadust, mis võib saada populaarseks. Võib-olla saab sellest koguni valimiste põhiteema. See ei ole hea, sest põhiteema väljakäijal on oht koguda hulgaliselt hääli. Valimisea langetamine, samasooliste kooselu ega kaitseväeteenistuse ümberkorraldamine ei kanna seda välja. Need pole tähtsad teemad, kui vastukaaluks on kümnete tuhandete kaasmaalaste igapäevane toimetulek.