Vananaistesuve ööd on pikad ja pimedad. Jääb aega mõtlemiseks. Mõtted, mis pähe tulevad, on põnevad ja ebastandardsed. Kui samal ajal juhtub olema täiskuu, järgnevad mõtetele teod.
Tellijale
Vananaistesuve täiskuu- ööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neil päevil helistas vana kolleeg Tšeljabinski traktoritehase päevilt. Töötasime Mairega montaažitsehhis, olime puurijad, puurisime traktorite istmetesse auke, et õhk traktoristi kintsude vahelt läbi käiks ja istmik üle ei kuumeneks. See oli minu elus väga romantiline periood. Tutvusin tehases oma tulevase abikaasaga, Zabit oli Sarajevo tehnikainstituudist Nõukogude Liitu praktikale suunatud, et õppida, kuidas suitsetada Belomori ja juua tehnilist piiritust. Mehelesaamine oli ausalt öeldes ainus põhjus, miks ma Tšeljabinskisse läksin.
Venemaal oli palju lihtsam abieluranda purjetada kui Eestis, vene mehi võis hirmutada parteikomitee ja julgeolekuga, kui nad pärast esimest suudlust komsomolkat ära ei võta. Maire motiivid olid keerulisemad, tema tahtis tõsimeeli Nõukogude rasketööstuse arengule kaasa aidata. Õhtuti enne uinumist uuris tundide kaupa majandusgeograafia atlast, unistades uute rauamaagimaardlate kasutuselevõtust, et saaks ehitada veel suuremaid traktoreid, mis tulistaksid veel suuremate mürskudega, kuni tüdrukud Astrahanist ja Baškiiriast, kellega me ühikatuba jagasime, käskisid tule ära kustutada ja vait jääda.