Juba suve algul, kui hange välja kuulutati, ei paistnud ministeerium seda tõsiselt võtvat. Avalikkusele jäeti mulje, et tuleb tihe rahvusvaheline rebimine, hankele on kutsutud pea kõik ümbruskonna suuremad tegijad. Nimekirja läbi helistades selgus aga, et enamik ei tea konkursist midagi, ja pole ka ime, sest neile saadeti vaid e-kiri pealkirjaga «Information». Isegi «informatsiooni» kohalejõudmist ei vaevutud kontrollima. Jutt on kümneaastasest lepingust, mahuga silma järgi vähemalt 150 miljonit eurot! Olgu, Financial Timesis lehekülje ostmine hanke reklaamiks poleks võib-olla olnud parim rahapaigutus … aga võib-olla oleks ka olnud. Telefonivestlused ja ärilõunad huvilistega oleks võinud hanke korraldamise eelarvesse siiski mahtuda.
Teiseks. Näib, et hanke punktid tehtigi nimme karmid: et pakkujaid ei tuleks. Riigil on õigused, reederil kohustused. Näiteks lepingu projekt, millega riik võõrandab parima pakkuja laevad, mis utreerides kõlab: anna laev siia ja me vaatame, kui palju selle eest maksame. Olgu, ma pole äriõiguse asjatundja, võib-olla käibki asi nii jõhkralt. Aga tõik, et SLK läinud nädalal ministrile kirjutas ja hanke kallutatuse üle nurises, muu hulgas ka sellesinase ostu-müügilepingu projekti üle, on üsna indikatiivne.
