Juhtkiri: käed eemale võõrastest kirjadest

Foto: Urmas Nemvalts

Igas tavalises Eesti kodus tehakse lastele maast madalast selgeks, et varastamine ja võõrastes asjades sorimine ei lähe kohe mitte. Ka teise inimese kirjades tuhlamine on patt nii meie kultuurinormide kui ka seadusetähe mõttes.

Sõnumisaladuse oleme igaühe õigusena sisse kirjutanud oma põhiseadusesse. Kui Hannes Rummu kirjavahetuse varastamine avalikuks sai, kirjutasime Postimehe juhtkirjas (PM 19.01.2012): «Eesti rahvas ei pidanud põhiseadust rahvahääletusel vastu võttes vajalikuks teha ses asjas mööndusi ei Keskerakonnale, Priit Toobalile ega ülepea ühelegi poliitikule. See on asja tuum.»

Üks tavaline euroopalik erakond oleks kohe kinnitanud, et kirjavahetuse vargus ja omaalgatuslik luuramine ei ole demokraatlikus poliitikas vastuvõetav. Ja siis võibolla läinud edasi jutu juurde, et kuni asjaolude lähema selgitamiseni nad usuvad ja toetavad oma liikmeid, kes saavad ennast kohtus kaitsta. Paraku pole me Keskerakonnalt kuulnud selget taunivat hinnangut kirjavahetuse vargusele. Kuidas siis on, kas erakond peab selliseid tegusid põhimõtteliselt õigeks?