Siseministri Jüri Pihli arvates ohustab laste turvalisust enim ükskõiksus ja hoolimatus, millest saavad alguse paljud probleemid nii koolis kui ka kodus.
Pihl: laste turvalisust ohustab ükskõiksus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval algab uus õppeaasta ja tuhanded lapsed lähevad kooli. Me kõik soovime neile ainult parimat. Kuid kas ainult soovime või ka tõepoolest kindlustame neile turvalise elu ja parema tuleviku?
Alaealistega seotud õigusrikkumised, aga ka muud probleemid on ühiskonna jõukuse kasvades ju hoopis teravnenud.
Olles kohtunud erinevate koolijuhtidega võin välja tuua kolm suuremat probleemi, mis vähendavad turvalisust koolis ja kooliteel: ohud liikluses, kasvav meelemürkide tarvitamine ning koolivägivald.
Kõigi nende probleemide taga on tihti ükskõiksus ja hoolimatus. Liikluses on õnnetuste põhjustajaks sageli autojuhid, kes ei arvesta kaaskodanikega, ületades kiirust ja tehes ohtlike manöövreid.
Traagilisemaid tagajärgi saaks sageli hoopis vältida, kui oleks rohkem vastutus- ja ohutunnet, kasvõi näiteks nii ees kui tagaistmel turvavööd kinnitades.
Samuti toitub koolivägivald, sealhulgas kiusamine, ükskõiksusest - sageli õpetajate soovimatusest probleemidega tegeleda. Kuid ka sellest, et õpetajad ei leia liitlasi.
Lapsed jäävad kodu toeta
Kahjuks peamiselt sealt, kus seda kõige rohkem vaja oleks - lapse kodust. Vanemate oskamatus oma lapse vajadusi märgata toob aga tihtipeale kaasa kõige hullema pahe - lapse narkootikumide tarvitamise. Suur taskuraha ei kompenseeri hoolimatust, ükskõiksus on ohtlikult teravate äärtega.
Uus kooliaasta toob kõik need suveks ununenud probleemid kahjuks teravalt esile. Millised on siis lahendused? On selge, et lapse käitumist mõjutavad vastastikku, nii heas kui halvas, kodu, kool ja sõpruskond.
Hooliv perekond aitab lapsel toime tulla ohtudega koolis ja tänaval. Samas, kui kodu ei paku sobivat arengukeskkonda, siis ühiskonnal on vajadus ja vastutus last toetada. Enamik omavalitsusi on teinud head tööd, võimaldades lastele huviharidust ja vabaaja tegevusi.
Paljudes koolides on loodud sotsiaalpedagoogide ja koolipsühholoogide ametikohad, kelle poole saavad lapsed ja nende vanemad mure korral pöörduda. Riigi struktuurid teevad omalt poolt parima, kaitstes lapsi ohtude eest tänaval, koolis ja kodus.
Kui tahame lastele pakkuda võimalikult turvalist elu ja paremat tulevikku, siis peame oskama märgata neid probleeme ja ohte, millega lapsed ise tõenäoliselt toime ei tule.
Oskamatus või soovimatus märgata on sageli patareiks, mis probleeme toidab.
Lastega seotud seaduserikkumiste ennetamine ja menetlemine, ning nende elu ning tervise kaitse on politsei tegevuses esikohal, kuid sekkumiseks ja probleemidele parima lahenduse leidmiseks on vaja teha tihedat koostööd oma partneritega.
Kodul, koolil, kohalikul omavalitsusel ja politseil on omad võimalused, mis teistel pooltel puuduvad.
Ühildades need jõud, saame tõepoolest lapsi kaitsta, pakkuda neile turvalist elu ja paremat tulevikku. Lastel on selleks õigus, meil täiskasvanutel on vastutus seda neile võimaldada.