Apteegivaldkonda ootab lähitulevikus suur segaduste periood, kirjutab Karel Rivis. Lahingus, mida peetakse seadusloojate, ettevõtjate, apteekrite ja ka arstide osalusel, võivad jääda kõige suuremaks kannatajaks patsiendid.
Karel Rivis: patsientide huvid ohus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne jõule tabas Eesti apteegikogukonda külm dušš – riigikohus otsustas kaotada seadusandja poolt 9. juunil 2014 kehtestatud ajutised apteekide asutamispiirangud ning lasta apteegituru vabaks. Ajutised piirangud olid kehtestatud varasemalt selleks, et riigikogu jõuaks tellida asjakohased uuringud ja kehtestada reeglid, mis parandaksid ravimite kättesaadavust maapiirkondades.
Kõrvaltvaatajana paneb mind imestama, et kuigi nii meie naaberriikides kui ka mujal Euroopas on apteekide asutamine valdavalt mingil viisil piiratud, peaks riigikohtu arvates Eesti apteegisüsteem põhinema vaba turu põhimõtetel. Mõelgem natuke, kas muud osad Eesti tervishoiusüsteemist on avatud vabale konkurentsile? Mõelgem ka sellele, mis juhtuks, kui Eesti apteekrid ja arstid peaksid hakkama tegema veelgi suuremaid järeleandmisi nii teenuste kvaliteedi kui ka kättesaadavuse osas. Kannatajaks jääksid juba praegugi suhteliselt haavatavas olukorras olevad patsiendid.
Miskipärast on tunne, et fundamentaalseid otsuseid vastu võttev riigikohus seda valdkonda kahjuks sügavuti ei tunne. Riikide ravimi- ja tervishoiupoliitika on keeruline ja spetsiifiline valdkond, milles tehtavad otsused ning muudatused on väga suure kaalu ja pikaajalise mõjuga. Selliste otsuste tegemine on seadusandja pädevuses ning eeldab kõigi osapoolte ja valdkonna asjatundjate kaasamist nii Eestist kui ka välismaalt.
Tervishoiuspetsialisti ja proviisorina julgen kahelda riigikohtu rutakas otsuses ning selle positiivses tulemis ühiskonnale. On näha märke, et kui Eestis tekkinud olukorrale kiiresti ei reageerita, võib apteegivaldkonda lähitulevikus ees oodata suur segaduste periood. Lahingus, mida peetakse seadusloojate, ettevõtjate, apteekrite ja ka arstide osalusel, võivad jääda kõige suuremaks kannatajaks patsiendid.
Siinkohal tundub olevat asjakohane üle vaadata ka riigikogu menetlusse antud uus ravimiseaduse eelnõu, mille koostamine on olnud aeganõudev ning kulutanud riigikogu ressursse rohkem kui aasta jagu. Uus eelnõu peaks väidetavalt parandama ravimite kättesaadavust maaelanike jaoks, kuna võimaldab ravimiametil kohustada apteegikette asutama maal uusi haruapteeke.
Kui aga eelnõud natukene lähemalt analüüsida, siis selgub, et vastava eelnõu regulatsioonide kohaselt ei ole võimalik kedagi kohustada maale uusi apteeke avama, kuna Eestis ei ole võimalik leida sellist piirkonda, mis vastaks eelnõus esitatud asukohakriteeriumitele. Teadaolevalt on mitmed apteegiketid Eestis ka seotud hulgimüüjatega, mistõttu on neil juriidiliselt võimatu uusi apteeke asutada, kuna hulgimüüjatel on apteekide omamine keelatud.
Pean tunnistama, et Eesti farmaatsiakogukonnast on raske leida inimest, kes eelnõu regulatsiooniga rahul oleks, ning harva on apteekrite seas näha olnud niivõrd üksmeelset hukkamõistu – alustades sõltumatutest proviisoriapteekidest ja lõpetades suurte apteegikettidega. Eelnevast tulenevalt nägime nädal enne pühi esmakordselt koguni apteekrite meeleavaldust Toompeal, kus väljendati pahameelt ravimiseaduse muumise eelnõu üle ja nõuti apteekidele omandipiirangute kehtestamist.
Vaadates mujale Euroopasse, siis tundub, et siiani ei ole omandipiirangust paremat vahendit teenuse sõltumatuse ja kvaliteedi tagamiseks leitud. Paljudes Euroopa riikides on ka aru saadud, et apteegivaldkond sarnaselt kogu tervishoiusüsteemiga täielikus konkurentsi- ja ettevõtlusvabaduses ei toimi.
Samuti on leitud, et mis tahes muudel omanikel puudub apteekri kutse-eetika ja oht seisneb selles, et nad keskenduvad iga hinnaga vaid kasumi teenimisele. Seejuures võivad tagaplaanile jääda patsiendihool ning kannatada pakutava teenuse kvaliteet.
Olen enda eelnevates kirjatükkides ka toonud näiteid Inglismaalt, kus proviisorite omanduses olevad apteegid on teenuste kvaliteedi ja mitmekülgsuse osas apteegikettide omast paremal tasemel. Olgugi et muude Euroopa riikide kogemus näitab ilmekalt vabaturule ülemineku riske ja kahjulikke mõjusid, on üllatav, et sotsiaalselt niivõrd tundlikus valdkonnas nagu seda on tervishoid, plaanib parlament sellise muudatuse Eestis siiski ellu viia.
Uue eelnõu tegelik eesmärk näibki olevat turu täielik avamine konkurentsile ja kõigi piirangute kaotamine apteegiturul. Selle tagajärjel võib prognoosida nõrgema majandusliku jõuga proviisorapteekide ja maa-apteekide väljatõrjumist turult ning apteekide edasist kontsentreerumist linnadesse ja suurematesse kaubanduskeskustesse. Kuna turult tõrjutakse välja suurem osa proviisoriapteeke, on alust arvata, et turg koondub täielikult väheste suurtegijate kätte.
Tõenäoliselt võib sellega seoses langeda ka apteegiteenuse kvaliteet ja väheneda apteegis pakutavate ravimite sortiment, kuna ellujäämise nimel tuleb apteekidel kärpida kulusid ning piirata töömahtu. On teada, et juba praegu ei jätku apteekidesse piisavalt proviisoreid. Sellega seoses võivad aga veelgi raskemasse olukorda sattuda maapiirkondades asuvad apteegid, kuna hetkel patsiente teenindav ja nende huve kaitsev väärtuslik tööjõud võidakse üle osta linnadesse.
Sarnaselt meie naaberriikidega on ka Eestis tarvis tervishoiuvaldkonna (sealhulgas apteeginduse) riiklikku reguleerimist, et tagada piiratud ressursi võimalikult ühtlane jaotus ja vastavate teenuste maksimaalne võimalik kättesaadavus ja kvaliteet. Praeguste arengute jätkudes oleme mõne aasta pärast sunnitud otsima vastutajaid tervishoius tekkivate probleemide ees just praegu plaanitavate muudatuste tõttu.
Usun siiski, et Eesti seadusloojatel leidub tahet ja vastutustunnet teiste riikide vigadest õppida ning koostöös kõigi osapooltega suudetakse luua reeglistik, mis kaitseks eelkõige patsientide huve. Usun ja loodan samuti, et koostöö tulemusel suudetakse tagada ühe olulise Eesti tervishoiusüsteemi lüli, milleks apteegiteenus kindlasti on, järjepidev areng ja püsimajäämine.
Autor on pärast Tartu Ülikoolis proviisori eriala lõpetamist omandanud magistrikraadi Manchesteri Ülikoolis tervishoiu korralduse erialal. Töötas aastaid Inglismaa apteekides, praegu elab ja töötab Austraalias.