Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juht Roomet Sõrmus on aktiivne põllumeeste eestkõneleja nii Eestis kui Euroopas, kes osaleb avalikkuses suurt tähelepanu püüdvates aktsioonides (kes ei mäletaks Tallinnast Brüsselisse sõitnud Belarusi), kuid endast ei ole ta kuigipalju rääkida tahtnud.
Istudes põllumajandus-kaubanduskoja kontori suure ovaalse laua taha, on meie vestluse põhirõhk samuti tööl, räägime praegusest Vene kriisist ning tulevikuprognoosidest. Kuid siiski mitte ainult.
Kui veidi ajas tagasi vaadata, siis millised olid lõppenud aasta suurimad õppetunnid põllumajandussektoris tegutsejatele ja millise jälje aasta jättis?
Väga muutlik aasta oli ja erinevad probleemid kuhjusid, kuid pitseri jättis lõppenud aastale ikkagi Venemaa impordikeeld Euroopa Liidu toiduainetele.
Piimanduses algas aasta iseenesest väga hästi – Eestis pole piima kokkuostuhind olnud kunagi varem nii kõrge, aga juba maist-juunist hakkas turg langema ja aasta teine pool läks kriisi tähe all.
Asjaolu, et põllumajandussektor on muutlik ja heitlik, ei ole õppetund – seda teavad selles sektoris tegutsejad niigi. Õppetund on pigem see, kuidas kohaneda olukorraga, kus ei saa enam üliolulisele lähiturule müüa ja ega ole ka väga suurt lootust, et impordikeeld augustis tühistatakse.
Mida prognoosite – kui pika aja jooksul ja kuidas seekordne Vene kriis laheneb?
Mingit kiiret paranemist kahjuks loota ei ole. Mõnes mõttes on ülejäänud Euroopasse need probleemid alles jõudmas. See tähendab, et meilgi ei lähe asjad paremaks.
Kuna tegemist on üldise julgeolekuolukorrast lähtuva ja kogu Euroopa Liidule vajalike otsustega, siis on see ka ühiskonnale solidaarsuse proovikivi – kas ühiskond on valmis katma kulusid, mis sellega paratamatult kaasnevad?
Praegu tundub, et põllumajandus peab ise hakkama saama laiematest põhjustest tingitud probleemidega.
Teile tundub, et põllumehed on jäetud omaette?
Natuke jah. Kui vaatame kas või uut riigieelarvet, siis valitsuskoalitsioon ei olnud valmis ka selles täiesti muutunud turuolukorras maksma riigieelarvest põllumajandusettevõtetele üleminekutoetusi, mida oleks saanud sel aastal teha 23 miljoni euro ulatuses.
Ma usun, et tänane keeruline turuseis oleks andnud kindlasti põhjuse selle toetuse aktiveerimiseks. Kevadelikult öeldes, et kui 23 miljonit ei jaksa, siis oleks võinud kas või pool rehkendust teha.
Nii et olete pettunud viimases riigieelarves?
Kindlasti olen pettunud, sest väga paljud halvad asjaolud on praegu kuhjunud ja toetused vähenenud, mistõttu on põllumajandussektor tugeva surve all. Näiteks piimatootjaid ähvardab lisaks madalale hinnale ka kvooditrahv. Trahvi maksmiskohustus suhteliselt lühikese aja jooksul, turu madalseis ja toetuste vähenemine – kõike seda on ettevõtetel korraga ülikeeruline läbi hammustada.
Kas see võib tähendada ka, et nii mõnigi annab alla?
Kindlasti. Eelmises kriisis oli ju samuti näha, et piimatootjate arv vähenes sadades. Inimesed lihtsalt ei jõua enam vastuvoolu ujuda, kui nad ei näe oma tegevusel selget perspektiivi.
Viimaste prognooside kohaselt ei ole praegu oodata, et hinnad kiiresti paranema hakkaksid.
Millele tasuks praeguses olukorras oma tähelepanu suunata või millele keskenduda?
Minu meelest peaks riigi põllumajanduspoliitika eesmärk olema tasakaalustada nii lühiajalisi kui ka kestvamaid kriise ja pakkuda rahvusvaheliselt raskel ajal meetmeid, mis aitaksid kriisi suuremate kadudeta üle elada.
Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika annab võimalused meetmete rakendamiseks ja me ei saa suhtuda neisse kui millessegi väga vabatahtlikku, sest see on hoolimatu oma tootjate suhtes.
Kas sellisel kujul toetused tegelikult suurendavad ebavõrdsust?
Kahtlemata. Me oleme täna Euroopa Liidu liikmesriik, kes kaasotsustab neid asju. Kui lubame Euroopa Liidu määrustesse sisse kirjutada võimalusi, mida teised riigid saavad kasutada ja kasutavadki, ja me ise teame algusest peale, et meil ei ole nende jaoks raha, siis oleks ausam algusest peale võidelda selle vastu, et ei oleks väga palju erisusi ja vabatahtlikke võimalusi.
Millise hinnangu annate Euroopa Liidu uuele toetusperioodile?
Ma olen kriitiline, sest seesama uus poliitika, mis pidi olema võrdsem, rohelisem ja paremini suunatud, toob kaasa väga suure bürokraatia kasvu ja ma ei ole kindel, et sellest palju keskkonnakasu tekib.
Aga selles mõttes võib rahule jääda, et võrreldes algselt pakutuga saime tänu edukatele läbirääkimistele Euroopa Liidu eelarvest Eestile 172 miljonit eurot rohkem raha põllumajanduse ja maaelu toetamiseks. Seda on tänases mõistes rohkem kui ühe aasta otsetoetused lisaks ja see on suur leevendus riigieelarvele.
Ma väga loodan, et riik leiab järgmisest aastast ka need umbes 20 miljonit eurot, mis on vajalik lisatoetuse maksmiseks ja meie tootjate konkurentsivõime hoidmiseks.
Kas põllumajandus võiks hakkama saada ka ilma toetusteta?
Põllumehed armastavad vahel öelda, et saaks küll. Mina isiklikult ei ole nii väga kindel selles, et ühiskond tahaks toetustevaba põllumajandust.
Toetustevaba põllumajandus tähendaks, et oled hästi efektiivne ja pigistad n-ö kivist vee välja. See on raske. Oletame, et Eestis oleks hea ja odav toota piima, aga mitte nii väga otstarbekas mingeid muid põllumajandussaadusi, siis see tähendakski globaalset spetsialiseerumist. Meie inimesed ei ole valmis megalautade jaoks, ma pean silmas märksa suuremaid farme võrreldes Eesti n-ö suurtootjatega.
Kui tahame mahetoitu ja teadmist, kust toit pärit on, meile meeldib, et põllumajandust ja maaelu rikastavad väiketalud, siis ma ei suuda ette kujutada, kuidas see saaks toimida toetusteta.
Sügisel ilmus Maaelu Edendajas finantsanalüüs, mis tõi muuhulgas välja, et maakondade ühed kasumlikumad ettevõtted on just põllumajandusettevõtted.
Nende edetabelite puhul näen, et liialt tähtsustatakse seda üht konkreetset aastat, aga põllumajandussektoris ei tähenda üks aasta praktiliselt midagi. Põllumajandusturud on volatiilsemad ehk kõikuvamad kui enamik teisi. Ainuüksi ühe aastaga võib hind muutuda 40 protsenti.
Põllumajandus on pikaldasem. See ei ole ühepäevaäri. Kui sa lauda ehitad, siis oledki otsustanud, et järgmised 20 aastat pead sellesama ühe koha peal loomi.
Millised ootused on teil lähenevate valimiste eel erakondade valimisplatvormidele ja valimiste tulemustele?
Ma arvan, et üks juhtmõte võiks olla väärtustada põllumajandust ja toidutootmist kui üht väga olulist majandusharu, mis kindlasti ei ole ainult mingi toetuste lunimise masin.
Toidutööstus moodustab SKPst 2% ja põllumajandus u 2% − see ei ole küll väga suur osa, aga teisalt ekspordis on põllumajandussaadused tähtsuselt neljandal kohal, moodustades 10% kogu Eesti ekspordimahust.
Uuelt riigikogult ootangi kindlasti arusaamist, et põllumajandus on riigi majanduse tähtis osa ja seda tuleks vaadelda mitte ainult kuluna, vaid võimalusena laiemas mõttes ka ühiskonnale tulu teenida. Lisaks on see ju väga oluline meie maaelu säilimisele ja arengule.
Meie poliitika peaks olema niisugune, et võtaksime võimalikult hästi oma ressursse kasutusele ja prooviksime sellest maksimumi saada keskkonnahoidu arvestades.
On teid ennast ka poliitikasse kutsutud?
Ei ole.
Aga olete ise mõelnud poliitikasse minemise peale?
Tegelikult sekkun iga päev poliitikasse oma töö kaudu, kuid mingi erakonnaga liitumise plaani veel kindlasti pole. Ma tahaksin enne veel «päris» tööd teha. Aga poliitika huvitab mind väga. Ma ei vaata mitte üksnes Foorumit ja teisi päevapoliitika saateid, vaid ka näiteks riigikogu infotunde.
Poliitikasse minek tähendab, et sind mingis mõttes sildistatakse ära, mis minu meelest pole õige. Inimesi ei pea ju kohe maha kandma, et nad poliitikaga tegelevad, vaid see on normaalse parlamentaarse riigi osa.
Ma usun, et nii mõnigi mäletab neid põllumeeste kartulijagamisi, piimaaktsioone või siis Tallinnast Brüsselisse sõidutatud Belarusi. Miks olete valinud just sellised meeleavaldused oma sõnumi edastamiseks?
Ma ei usu, et ainult kirjasaatmisest kellelegi või kohtumisest hakkavad asjad ludinal edenema. Poliitikute jaoks on alati avalikus sfääris toimuv üks mõjutegureid.
Meie meeleavaldused on niisugused kindlatel põhjustel, sest meil pole väga palju inimesi ega ammugi raha kuskilt võtta. Püüame leida pigem mingi nüansi, nutika idee või detaili, millele rõhuda rohkem kui n-ö toorele jõule.
Ega näiteks see traktoriaktsioon ei tähendanud pelgalt traktori vedamist Brüsselisse, vaid sellega kaasnesid ka kohtumised Balti riikide peaministrite, Euroopa parlamendi saadikute ja teiste võtme-isikutega, kes otsustavad Euroopa põllumajanduspoliitikaid.
Sellised aktsioonid nõuavad palju isiklikku energiat ja panustamist. Lihtsam oleks seda kõike mitte teha, aga ma usun, et neid on vaja.
Milline on teie roll põllumajandus-kaubanduskoja juhina? Millele olete oma fookuse seadnud?
Ühest küljest on minu tööks kogu koja käimashoidmine – et meil oleks piisavad ressursid, saaksime inimestele palka maksta ja oma tegevusi ellu viia. Igapäevaste teenustega ma ise üldjuhul ei tegele, selleks on teised inimesed. Minu peale jääb peamiselt esindus- ja otsustustegevus – koosolekud, kohtumised, läbirääkimised, meediaga suhtlus jne.
Kui poes käite, siis kui tihti ise jälgite Tunnustatud Eesti Maitse märki, mida põllumajandus-kaubanduskoda välja annab?
Ma olen toiduhull. Kuna see mind huvitab, siis mul läheb toidupoes tavaliselt keskmisest inimesest kauem aega. Ma vaatangi, mis seal on, kuidas seal on. Mõnes mõttes kogun ideid ka oma töö tarbeks.
Nii palju, kui saan, eelistan alati pääsukesemärgiga tooteid. Ma julgen öelda, et olen valmis maksma isegi kõrgemat hinda selle nimel, et tootel on pääsuke peal. Päritolu küsimus on mulle oluline, mis ei tähenda, et ma välismaa asju üldse ei söö.
Kui omal ajal maaülikooli õppima läksite, mida kujutasite siis ette, kes teist saab, ja kui palju erineb praegune tegelikkus toonasest ettekujutusest?
1990. aastate lõpus, kui mina ülikooli läksin, ei olnud põllumajandus mingisugune unelmate asi. Siis olid põllumajanduse jaoks samamoodi üsna keerulised üleminekuaastad, tootmine oli langenud, sissetulekud olid väiksed.
Ma läksin tegelikult õppima põllumajandusökonoomikat. Noore inimesena tahtsin lihtsalt majandust õppida. Tundus selline universaalne eriala, millega saab tulevikus ükskõik mis tööd leida.
Aga miks just maaülikooli?
Kuna ma Tartu Ülikooli majandusteaduskonda sisse ei saanud, siis läksin maaülikooli ja mõtlesin, et aasta pärast võib-olla vahetan kooli. Aga esimesel aastal sain aru, et mulle väga meeldib seal ja iga kursusega kasvas mu huvi põllumajandussektori vastu.
Osalesin aktiivselt ka üliõpilas-esinduse tegemistes, tänu millele sain kaasa lüüa näiteks ülikooli nõukogu töös. Tol ajal oli hästi teravalt päevakorral põllumajandusülikooli liitmine Tartu Ülikooliga. Olin reformikomisjonis ja sain rinda pista mitmete poliitikutega.
Nii et juba siis oli teil esindus- ja läbirääkimisfunktsioon?
Jah. Mõnes mõttes olen terve elu organisaator olnud, 1. klassist peale klassiõhtuid korraldanud, õpilasomavalitsuses tegutsenud jne.
Miks läksite magistrantuuri õppima just Saksamaale?
Mul on olnud hästi inspireerivad saksa keele õpetajad, kes suutsid minus Saksa asja vastu suurt huvi luua. Põllumajandusülikooli ajal käisin suviti Austrias ja Saksamaal taludes tööl, õppisin traktorit juhtima ja põldu kündma, aga siis ei olnud ühtegi head stipendiumit, et ainult semestriks Saksamaale õppima minna.
Siis sain Saksa riigi stipendiumi magistriõpinguteks. Keskendusin Berliinis muretult koolile ja lõpuks olin veel pool aastat Saksa Bundestagis praktikal.
Kas pärast seda kolme aastat ei tekkinud soovi jäädagi Saksamaale?
Tundsin, et tahan Eestisse tagasi tulla. Mul oli alati tunne, et välismaalasena ei ole mul Saksamaal kunagi neid võimalusi, mis mul oleks Eestis. Siis ütles üks mu tuttav sealt samast praktikaprogrammist, et riigikantseleis on põllumajandusvaldkonna inimest vaja ja ma kandideerisin. See oli minu esimene tõsisem töökoht.
Kuidas läksite üle põllumajandus-kaubanduskotta?
Ametniku elu oli minu jaoks hästi rikastav kogemus – sa loed, kirjutad ja valmistad asju ette, aga mingil hetkel tundsin, et tahan midagi käegakatsutavat teha ja hinge tekkis kripeldus.
Kas praeguses rollis ei ole aastate järel taolist kripeldust tekkinud?
Ei ole. See on hästi mitmekesine ja iga päev erinevaid väljakutseid pakkuv töö. See ei ole kunagi igav ega rutiinne, isegi kui mingid teemad aastast aastasse korduvad.
Kelleks te lapsena saada tahtsite?
Tahtsin saada restorani direktoriks. Mulle meeldib süüa teha. Meil on isegi selline toiduklubi, kus igal esmaspäeval saame sõpradega kokku, kokkame ja sööme. Alguses kuulus klubisse kuus inimest ja olid kolmekäigulised menüüd, aga nüüd on liikmeid rohkem ja ettevõtmine on taandunud supiklubiks. Iga kord toimub see kellegi juures, kelle ülesandeks on välja mõelda mingi uus supp ja teisi üllatada. See on paras peamurdmine, mida uut annab veel teha.
Kuidas veel tööst puhkate?
Korra nädalas käin sulgpalli mängimas – see on pikaajaline hobi, mõnus seltskondlik tegevus sõpradega. Mulle meeldib ka väga rattaga sõita. Kinos ja teatris käimine on tavaline.
Mul on vedanud, et mul on Tallinnas palju lapsepõlve- ja ülikooliaegseid sõpru. Tallinn on selline huvitav sisserändajate linn.
Te olete maal üles kasvanud. Kas praegu ei ole tekkinud mõtet kolida maale tagasi ja hakata talu pidama?
Ma ei tea. Arvan, et selleks on vaja kuldsemaid käsi.
Imetlen neid inimesi, kellel on oma maja ja kuidas nad jõuavad kõike seda pidada. Aga igaühel on omad eluetapid. Ma ei välista seda tulevikus.
Roomet Sõrmus
Sündinud 17. VII 1979
Haridus
2001–2004 Berliini Humboldti Ülikool (MSc) rahvusvahelised põllumajandusteadused
1997–2004 Eesti Põllumajandusülikool (BA, cum laude), põllumajanduse
ökonoomika ja ettevõtlus
1994–1997 Põlva Johannes Käisi nim keskkool
Töö
alates 2008 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige
2004–2008 Riigikantselei EL sekretariaadi konsultant/nõunik
2003–2004 Potsdami Ülikooli avaliku halduse õppetooli assistent
Hobid
Toiduklubi, sulgpall, jalgrattasõit