1. Teie eredaimad lapsepõlvemälestused?
2. Mis mõjutas teid teismelisena kõige enam?
3. Millest lähtusite elukutse valikul?
4. Millest lähtusite elukaaslase valikul?
5. Mil määral läheb teile korda ühiskonnaelu?
6. Millised omadused võiksid olla/on teie lapsel?
7. Kui tähtis on teile raha?
8. Kui kaua suudaksite askeldada ühes köögis koos?
9. Kuhu sooviksite reisida?
10. Kas must ja valge või pooltoonid?
Vastab Anne
1 Kõigepealt meenub, kuidas mind sunniti lasteaias lumepallisuppi sööma. Isegi sel ajal, kui teised uinakut tegid, istusin mina taldriku taga – ja pärast seda ei suuda ma seda lumepallisuppi nähagi.
Sõbranna, praegune naistearst Galina Litter elas üle tänava, ja kord otsustasime lasteaiast, kuhu igal hommikul käsikäes läksime, poppi teha.
Jäime parki mängima, aga äkki hakkas mul kohutavalt külm. Kui koju läksin, valetasin emale esimest korda. Et kogu lasteaed mängis pargis ja meid lasti koju, kuna meil hakkas külm. Ema soojendas mind ahju ääres tükk aega ja ma ei teagi, kas minu vale välja tuli.
Kui oma majja kolisime, oli meil lammas, kellel sündis tall. Mäletan hommikut, kui ta sündis: pisike, valge, ja värises. Temast sai minu suur sõber, viisin teda keti otsas niidule sööma, tagasi tulles lasin aeda lahti ja siis me mängisime. Kui oinas vanemaks sai, põrutas ta mulle sarvedega ühe täie ära. Ja pärast seda sai meie sõprus läbi. Olin temas väga pettunud – me olime ju sõbrad!
Maja pidime koristama venna Matiga kordamööda. Üks pesi põrandaid lapiga, teine tegutses tolmuimejaga, ja vastupidi. Kuna ema oli küllaltki range, tuli ta kord koju – ma ei tea, oli tal halb tuju või olin kehvasti tööd teinud – ja teatas, et siin pole ju keegi koristanud. Nii mäletan, kuidas võtsin vihaga jälle selle lapi ja pesin maja otsast lõpuni uuesti üle! Ja olin solvunud.
2 Teismelisena olin klassi hakkajamaid tüdrukuid. Meeles on 9. klass, kui korraldasime Galjaga klassiõhtut. Peopidamise kohaks oli jahimajake, meil oli noor praktikandist klassijuhataja, kes meiega kambas oli, ning pidu tuli hea.
Aga üks noormees olevat ikkagi veini pruukinud rohkem kui vaja ja kodus vanematele vahele jäänud. Ja ega siis vanemad võsukest süüdista, vaid ikka korraldajaid, nii et mind kutsuti direktori juurde. Õhtul pärast tunde, koos emaga.
Ema nuttis ja mina olin turris, sest minust tehti süüdlane. Nii pandigi käitumine kaks, aga ehmatuseks olid kõik teised hinded viied. Samas värisesin, sest öeldi, et minu personaalküsimus läheb otsustamisele. Aga nii see jäigi. Direktorile endale tulid jamad kaela, aga iga kord, kui klassiuksele koputati, käis mul rinnust jõnks läbi, et kas nüüd tuldi minu järele.
Mulle meeldis üks poiss, kes polnud meie klassist. Siis ma veel koolibändis ei laulnud. Ma nii mäletan seda plikakese armumist! Ja ma ei saanud aru, miks ta minust välja ei tee. Kord läks ta tänaval minust hästi lähedalt mööda. Oh, kuidas süda põksus sees ja silmist lõi vist tuld välja! Aga ta läks must mööda nagu postist. Pärast seda kadusid mu tunded tema vastu.
3 Kuigi õppisin hästi ja tegin muusikat, ei tulnud ma algul selle pealegi, et muusikaga võib leiba teenida. Ikka pidi ametit õppima! Konservatooriumisse ei tahtnud ma minna, sest arvasin, et siis saab minust muusikaõpetaja. Olin vahel algklassides õpetajaid asendanud ja see oli nagu õudusunenägu.
