USA Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder rääkis usutluses Argo Ideonile, et me ei saa Venemaale ette kirjutada, kuidas ta oma tähtpäevi korraldab. Kuid Venemaa maailmasõjamüüt on ohtlik, kuna selle abil õigustatakse praegu agressiivset sõjapidamist.
9. mail näitab Venemaa Moskvas oma sõjalist vägevust paraadil. On palju juttu, kes riigijuhtidest sinna sõidab ja kes mitte. Kui palju tähelepanu see sündmus teie hinnangul väärib?
Loomulikult on see märkimisväärne. Esiteks näitab see, kuskohas asub poliitiline eliit sõja mõtestamisel. Venemaa on praegu läbimas faasi, kus eliit leiab, et tegu oli nende rahvusliku sõjaga. Seda see muidugi polnud, ent eks inimestel tuleb ikka valearvamusi ette.
Te ise ütlesite, et sõja võitis Nõukogude Liit, aga mitte Venemaa.
See on asja üks osa. Asju saab vaadata erinevast küljest. Üks asi on see, et Punaarmee oli paljurahvuseline. Teine asi, mida esile tõsta – sõda peeti põhiliselt Nõukogude Liidu lääneosas. Leningradi ja Stalingradi pärast peeti hirmsaid lahinguid, kuid suurem osa sõjast Nõukogude Liidu alal sõditi Valgevenes ja Ukrainas. Sealne rahvastik kannatas suhteliselt märksa rohkem kui venelased. Ning muidugi, Nõukogude Liidu lääneosas elanud juudid tapeti peaaegu kõik holokausti käigus. Kui rääkida sõjast rahvusliku sündmusena, siis unuvad teised rahvad ära.
Kuid selle sõja vaatlemiseks on ka laiem perspektiiv. Kui mõista seda isamaasõjana, nagu Euroopas juhtunud on, siis see tähendab, et jääb kõrvale Ameerika Ühendriikide roll, mis Venemaa jaoks on poliitiliselt oluline. Sest kui unustada ära USA, siis ühes sellega jäävad kõrvale kaks olulist asja – unub see, et sõda peeti ka Aasias, ning ameeriklased võitsid sõja seal peaaegu omal jõul. Teiseks unustatakse niiviisi tehnoloogia tähtsus. Kui Punaarmee Euroopasse naasis, sõitis ta sinna Ameerika autodel. Venemaal ei hõlma 9. mai tähistamine Aasiast kõnelemist, ei hõlma ka tehnoloogiast rääkimist, ometi on need kaks teemat asjakohased ka praegu.
Kas seda viisi, kuidas Venemaa sõja lõppu tähistab, võib pidada müüdiks?
Jah, aga venelased ei ole siinkohal ainsad. Tähtpäevade meenutamine ei ole sama asi, mis ajalugu. Iga ühiskond võtab ja valib mingid asjad välja, luues sellega müüte. Küsimus on pigem selles, kas see müüt sobib kokku su poliitikastiiliga või mitte. Mina eelistaksin müüti, mis oleks kaasavam. Et Venemaa tähistaks sõja lõppu sellisel viisil, et ka Valgevene ja Ukraina – ning lääski – võiks kaaluda osalemist.
Põhiline probleem ei ole siin aga müüt ise, vaid see, kuidas Teise maailmasõja meeldetuletamine suhestub Ukrainas peetava sõjaga. See on Euroopa riigijuhtide jaoks põhimure. Võib ju öelda, et üldiselt on müüt ohtlik. Aga kui seda müüti kultiveeritakse ühel ajal sõjapidamisega, siis on väga tõenäoline, et just see konkreetne müüt on ohtlik, kuna selle abil õigustatakse agressiivset sõda.
Seega te mõistate, miks nii paljud lääne riigijuhid on otsustanud seekord Moskvast puududa, aga miks teised siiski on kohal – näiteks Hiina president, BRICSi riikide juhid jt?
On üpris irooniline, kas pole, et paljud Aasia või Ladina-Ameerika riigijuhid on kohal pühitsemas võidupäeva Euroopas. See viitab millelegi kummalisele. See oleks arusaadavam, kui tähistataks näiteks võitu Jaapani üle.
Ent ma ei arva, et selle taga on midagi keerulist. Euroopa liidrid tunnevad tänases ajaloopunktis ebamugavust tähistada Teist maailmasõda üksnes sõjalise triumfina. Euroopa Liidus valdava diskursuse kohaselt oli Teine maailmasõda midagi sellist, mis lihtsalt poleks pidanud juhtuma. Oleks olnud parem, kui seda ei juhtunuks. Muidugi oli vaja see sõda võita, aga sõda ise polnud soovitud, see on Euroopas keskne arvamus.