«Juba juuli alguses hakkasin mina kui missioonile minev diplomaat saama väga murettekitavaid signaale,» meenutab Intelmann. Kuigi esimest korda märtsis ilmnenud haigus noolis juba agaralt ohvreid, kees elu Libeerias mullu suvel veel täie hooga, just nagu poleks lahti midagi.
Kui lõpuks koitis rahvusvahelisel tasemel arusaam olukorra tõsidusest, pandi elu tervenisti seisma. Koolid ja ülikoolid suleti, kehtestati komandanditund. «Inimesed lihtsalt kartsid,» iseloomustab diplomaat. Epideemia täieliku tõrjumahakkamisega venitamist selgitab omajagu ilmselt asjaolu, et 4,3 miljoni elanikuga riigis oli enne tõvepuhangut vaid umbes poolsada arsti.
