Miniseelik vahetas välja vana kooli villase kleidi
24. juuni 2015, 21:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naiskodukaitse taas-asutaja ja pikaaegne esinaine Dagmar Mattiisen taasrajas 1980ndate lõpus esialgu hoopiski Tartu naisseltsi, mis alustas 1920ndatel üldse ühe esimese naisseltsina tegevust. Vabadusvõitleja Enn Tarto kutsus ta aga peagi ka NKK taasasutamise koosolekule.
«Ma mõtlesin, et lähen kohale, lehvitan, ütlen «küll on tore, et te seda teete, minu vanaemad olid ka Naiskodukaitses» ja liitun ise kunagi hiljem, kui mu lapsed on pisut suuremaks kasvanud,» räägib Mattiisen tollastest plaanidest.
Läks aga sootuks teisiti. Koosolekul oli karja meeste peale vast kolm-neli naist – lisaks Mattiisenile veel Asta Luksepp, Helle Kungla ja vist keegi veel – ning teatati, et nüüd ongi NKK loodud. «Tunne oli, nagu oleks keegi pehme, aga raske asjaga pähe löönud – valus ei olnud, aga ebamugav küll,» meenutab Mattiisen muigega emotsiooni, millega ta koosolekult koos oma uue juhtiva kohaga lahkus.
Asta Luksepp pani peagi Edasisse pisikese surmakuulutuse mõõtu teate, kust võis leida ka tema koduse telefoninumbri. Peagi hakkaski tulema nii mehi kui naisi, kes olid NKK tegevusest huvitatud. Liikmete lisandudes
ootas Mattiisen, et peagi võtab keegi juhtimise üle – tal ei olnud alguses sugugi soovi ega kindlust seda ise teha. Nii aga ei läinud.
1991. aasta paiku tekkis NKKs kaks selget erinevat liini, kellel kummalgi oli oma nägemus, milline organisatsioon taasiseseisvunud Eestis olema peab. Ida-Virumaa naised soovisid sisuliselt naiste Kaitseliitu, tahtsid õppida täägivõitlust ja kaevikukaevamist. Niinimetatud Tartu koolkond, kuhu kuulus ka Mattiisen, soovis aga, et tegemist oleks toetava organisatsiooniga.
«Sõjaline liin on küll oluline, aga ei tohi olla domineeriv, tühja kõhuga mees ei võitle kuigi kaua,» leiab Mattiisen. Naised peavad muidugi ka enda eest seista suutma ning teadma, kuidas end kaitsta, on ta kindel.
Tegevuses sai niisiis ikkagi selgeks eeskujuks Teise maailmasõja eelne NKK. Kui aga jõuti vormide valmistamiseni, leiti, et toonased pikad peenvillased kleidid – hall, millega tehti tööd, ja esinduslik helesinine – enam sugugi ei sobi. Esiteks ei olnud 1990ndatel ka korralikku peenvillast riiet nii palju võtta, teiseks ei kujutanud ka Mattiisen end kuidagi ette sellises riietuses tegutsemas.
«Ma olen 180 sentimeetrit pikk ja mul on seljas pikk kitsas kleit, seelikuserv 30 sentimeetrit maapinnast kõrgemal, ning vänderdan sellega päevast päeva ringi,» manab Mattiisen silme ette pildi sellest, kuidas ajaloolise vormi taastamine talle kuidagi ahvatlev ei tundunud.
Mustade vormide valmistamist soovitas naiskodukaitsja Inge Leitu. Merike Sika soovitas esiemadega sideme säilitamiseks kauneid helesiniseid täissiidist õlasalle, mida kannavad ringkondade esinaised. Teistel liikmetel on nüüdseks olemas helesinised kaelasidused ning helesinine on ka NKK embleem.
1997. aastal sai NKK esimest korda oma eelarve ning tolle aja kohta oli see äärmiselt kopsakas – 300 000 krooni.
Mattiiseni mälestuste järgi oli see ilmselt aasta pärast seda, kui Viljandis toimunud paraadil kõndis rivis mustades vormides NKK. Just nimelt kõndis – otsustati, et nemad ei lähe sinna laigulistes vormides ega marsi. Praeguseks naiskodukaitsjaid selgelt eristavat kübarat toona veel polnud – kanti hoopiski musti barette, mida paljud liikmed meenutavad kui koleduse tippu. «Esiteks oli neidki raske saada ja teiseks ei ole need naiste peas väga ilusad,» meenutab Mattiisen.
Peagi võeti niisiis kasutusele kübarad, mille esimene partii tuli kingitusena Taani Kodukaitselt. Kübarate eeskujuks olidki Taani naispolitseinikud, kelle välimus Mattiisenile väga meeldis.
Üks element, mis endisaegsetelt naiskodukaitsjatelt üle võeti, olid valged kindad. «Meie esiemad olid väga targad. Valgetes kinnastes nägid kõik tööst parkunud kätega maanaised elegantsed välja,» sõnab Mattiisen.
Kaitseliitlased ütlesid enne Teist maailmasõda kõik «Eesti eest surmani!», naiskodukaitsjad aga «Minu kohus!», ja see deviis on neil siiani. «Suremine ei ole naistele ette nähtud, kes hoiab alles kodu, kui neid enam ei ole?» ütleb Mattiisen.
NKK taasasutamise ajal otsiti üles ka nii palju Teise maailmasõja eelseid liikmeid kui võimalik, väga palju neid enam ei olnud – protsentuaalselt langes NKK palju enam repressioonide ohvriks kui Kaitseliit. «Eks patriootlikud naised ole meestest ohtlikumadki. Patriootlikult meelestatud emad kasvatavad üles patriootlikult meelestatud lapsed,» sõnab Mattiisen.
Küsimusele, miks võiks NKKga liituda, on Mattiisenil rääkida väga konkreetne lugu. «Lapsena olin väga pahane oma vanaisade peale – kus nemad 1939. ja 1940. aastal olid. Miks nad midagi ei teinud ja mina pean nüüd sellises lollakas riigis elama,» meenutab ta. «Üks neist ütles: «Jah, laps, sul on õigus. Jäta see kõik meelde ja tee ise paremini.»»
«Kui me tahame elada vabas riigis, tahame, et meie lapsed saaks vabalt liikuda ja areneda, peavad naised vastutuse ja kohustused osalt meeste õlgadelt ära võtma,» leiab Mattiisen. See on tema sõnul kõige parem motivaator – anda oma panus, et lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabas riigis. KLi ja NKKga on sealjuures seotud ka Matiiseni lapsed.