Lucas: Baltimaades on kaalul NATO usaldusväärsus

Edward Lucas Foto: Liis Treimann/Postimees

Ajakirjaniku ja autori Edward Lucase sõnul on Baltimaades kaalul NATO usaldusväärsus.

Pilk kaardile näitab selgelt, et kriisiolukorras on Balti riike NATO-sse mitte kuuluva Soome ja Rootsita raske kaitsta.

Õigupoolest on see võimalik vaid siis, kui Lääs on valmis vastama Venemaa sissetungile või provokatsioonile tuumarelvadega. Valik on karm: NATO kokkuvarisemine või riskimine Kolmanda maailmasõja puhkemisega.

Vladimir Putin teab seda. Ta provotseerib süstemaatiliselt Läänemere äärseid riike, et näidata Kremli suhtelist jõudu. Venemaa on röövinud Eesti kaitsepolitseiniku. Ta ähvardab tuumarelvi kasutada ja harjutab nende kasutamist. Moskva sõnum Rootsile ja Soomele on, et nad isegi ei mõtleks NATO-ga ühinemisele. Kreml peab Baltimaade vastu halastamatut propagandakampaaniat ja harjutab nende ründamist tuumarelva kandevõimega lennukitega. Samuti lendavad Vene sõjalennukid regioonis väljalülitatud transponderitega, ohustades tsiviillennukeid.

Venemaa on võitmas Lääne nõrkuse tõttu, ent see nõrkus ei tulene paratamatusest, vaid valikust. Viie Põhjamaa (Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi), kolme Balti riigi (Eesti, Läti ja Leedu) ja Poola sisemajanduse koguprodukt (SKP) on ühtekokku 2,3 triljonit USA dollarit ehk kolmandiku võrra suurem Venemaa 1,7 triljonist. Isegi nende kaitsekulutused annavad kokku 33 miljardit dollarit. Riigina oleksid nad arvestatav jõud, mis kannataks välja võrdluse Venemaaga.

Ent NBP9 (Põhjala-Balti-Poola üheksa), nagu ma neid mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) varsti avaldatavas raportis nimetan, on lõhenenud NATO ja mitte-NATO, Euroopa Liidu ja mitte-EL-i riikideks, suurteks ja väikesteks, rikasteks ja vaesteks ning kaitsekulutuste alal suurteks kulutajateks ja teiste kulul liugu laskjateks. Ainult Poola ja Eesti täidavad NATO eesmärki kulutada kaitsele kaks protsenti SKP-st.

Usaldamatus on suur. Rootsile ja Soomele meeldib teha NATO-ga koostööd, ent nende liitumine ei ole lähiajal tõenäoline. NATO-le meeldib idee koostööst Rootsi ja Soomega, ent ainult kindla piirini. Kriisiolukorras ei saa allianss mitteliikmetele toetuda.

Regionaalne suurvõim Poola kardab, et naaberriikide kaitsmine hajutab ja kurnab enda julgeoleku tagamiseks vajalikke ressursse. Poola naabrid kardavad omakorda, et järgmine valitsus Varssavis võib tagasi pöörduda suurustleva ja ennustamatu käitumise juurde.

Lühidalt, kõigil NBP9 riikidel on suurepärane põhjus mitte suunata oma julgeolekualase mõtlemise raskuskeset regionaalsele kaitsekoostööle. Ilma selleta on nad aga nõrgad ja sõda seetõttu tõenäolisem.

Seda suuremad on ka Venemaa võimalused strateegiliseks läbimurdeks. Rünnaku või õõnestustegevuse õnnestumisel Balti riikide vastu võib muutuda pöördumatuks kahju, mille Venemaa tekitas Euroopa julgeolekukorrale Ukraina territooriumi eduka hõivamisega. USA alandamisel Balti regioonis võib olla tohutu ja potentsiaalselt katastroofiline mõju julgeolekuolukorrale mujal maailmas. (Kes usaldaks Washingtoni Aasias, kui riik veab alt oma pikaajalisemaid ja lähedasemaid liitlasi?)

Kõik see on siiski ärahoitav. Nagu ma oma raportis näitan, on NBP9-l võimalik teha luureinfo jagamise, sõjalise planeerimise, ühishangete ja -õppuste alal senisest palju rohkem.

Selleks on vajalikud mõned rasked muudatused. Poola peab võtma oma väiksemaid naabreid tõsiselt. Balti riigid peavad aktsepteerima NATO-väliste riikide osalemist enda kaitsmises. Rootsi ja Soome peavad hoogustama koostööd omavahel ja NATO-ga. Allianss omakorda peab lõpetama teoloogilise vastuseisu sõltuvusele kolmandatest riikidest. Venemaalt lähtuv kiiresti suurenev oht ei jäta just palju valikut.

Vaid USA juhtimisel on võimalik muuta NBP9 toimivaks kaitse- ja julgeolekuliiduks. Ühendriigid on iga riigi jaoks regioonis eraldivõetuna kaugelt tähtsaim partner. Üheksa riiki heidavad oma kalliks peetud tabud ja hüüdlaused kõrvale, kui neilt seda nõutakse. Mida aktiivsemalt USA Euroopa julgeolekut kujundab, seda vähem peab ta ise kandma selle tagamisel põhiraskust.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.