Rapla külje alla Kuusiku lennuväljale kogunenud hobilendurid ja lennuhuvilised tähistasid täna kuuendat lennupäeva, kus julgeid soovijaid lennutati langevarjuhüppele.
Postimees maa ja taeva vahel: kui Kihnu Virve on sellega hakkama saanud, siis saan mina ka
/nginx/o/2017/01/05/6229505t1h4c4d.jpg)
27. juuni 2015, 18:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti langevarjuklubi kasutuses olnud lennuk viis langevarjurid ligi kolme kilomeetri kõrgusele. Lennukist väljahüppamisest kuni maandumiseni kulus aega ligi kuus minutit. Selle sisse jäi 30 sekundit vabalangemist, ülejäänud aeg kulus maa ja taeva vahel hõljumisele.
«Õhusolemise aeg on seda pikem, mida kergem on hüppaja. Pikad käed ja jalad tulevad hüppajale kasuks, tagades pikema õhusõidu,» ütles langevarjuklubi turundus- ja kommunikatsioonijuht Eveli Loorits, kes ise samuti lennukilt alla hüppas, et kogu õhusolekut filmida. Loorits on nüüdseks langevarjuga hüpanud ligi 800 korda, instruktor Tanel Viini jaoks oli see juba 1367. õhusõit.
Viini sõnul on ala väga populaarne. «Kui maailmas tehakse aasta jooksul kümneid miljoneid langevarjuhüpped, siis Eestis sooritatakse aastas ligi viissada esmakordset hüpet. Aktiivseid langevarjureid, kellel on oma varustus, on Eestis ligi sada,» rääkis Viin statistikast.
Sooritatud tandemhüpe tähendab seda, et «reisija» on turvaliselt instruktori külge kinnitatud ning maandutakse ühise langevarju all. Hüppele eelnes pool tundi maapealset ettevalmistust, mille käigus instruktor tegi ühes hüppajaga läbi asendid, mis hüppe sooritamise, õhusolemise ja maandumise ajal tuli võtta.
Kes tahab päris üksi alla hüpata, saab läbida algkursuse, pärast mida sooritab algaja ekstreemsportlane oma esimesed hüpped lennukist täiesti iseseisvalt, kuid langevarju avab instruktor lennukist. Seega peab hüppaja muretsema ainult oma kehaasendi ja maandumise pärast, iseseisva langevarju avamiseni jõuab ta hilisemate hüpete ja harjutuste käigus.
Eveli Looritsa sõnul on langevarjuhüpped tunduvalt ohutum ala, kui inimesed arvavad. «Väiksemaid vigastusi tuleb ikka ette, kuid ei midagi dramaatilist. Mõned teised spordialad nagu näiteks lumelauasõit või mäesuusatamine toovad kindlasti kaasa rohkem vigastusi kui langevarjuhüpped,» ütles Loorits.