Hingepeeglid ja kaetud aura ehk hinnalise rätiga eestlanna

Karima ei välju kodust kunagi rätikuta – talle lihtsalt meeldib niiviisi. «Ka Eestis kandsid abielunaised vanasti pearätikut, ja veneusulised kannavad,» ütleb ta. Foto: Mihkel Maripuu

Mida teeksite, kui teie algkoolis käiv laps ühel päeval teatab, et tahab elada nii, nagu elavad naised islamimaades? Inimlikku suurust ja tundetaipu läheb meil muutuvas maailmas üha enam vaja, ent kuidas jääda sisetundele ja südamesoovile kindlaks juhul, kui su enda emal on raske sind mõista? Karima Bizid on leidnud oma tee ja lähedaste mõistmise.

Kohtume Karimaga Pariisis rahvarohkel purskkaevuga platsil – esimest korda elus, ent ometi tunnen ta juba kaugelt ära. Karimal on sõbralikult särav naeratus ja ilusad silmad. Seljas tumesinine maani teksaseelik ja must trentš, kaheosalise peakatte üks osa sama sinine nagu sünnimaa lipul. Sünnimaa on ju Eesti, ja 35 aastat tagasi pandi Karimale nimeks hoopis Kadi. Nüüd elab naine Euroopa südames, kasvatab koos tuneeslasest abikaasaga kolme last ning muretseb selle pärast, kas võib ennast tuleval nädalavahetusel Eestisse vanaema juubelile tulles ikka turvaliselt tunda.

«Eks ma vaatan, mis tunne lennujaamas tekib, võib-olla tuleb rätik peast võtta, et terveks jääda,» ütleb Karima. «Aga esimesel päeval ma sellest kindlasti ei loobu.»