Kaarel Tarand: miks jõuab iga kolmas peasekretäri palk parteikassasse?

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Erakondade tulupoole vähemuse – sest lõviosa tulust annab riigieelarve – moodustav nn erarahastus on üpris väikese inimrühma käes. Nn suurannetajate puhul on loomulik esitada vähemasti mõttes küsimusi ka annetajate majanduslike võimaluste ja motiivide kohta. Kas inimesele, kes annetab erakonnale aastas viiekohalise summa, on see suur või väike raha? Mida ta võib tahta vastu saada? Kas see on üldse avalikult annetaja oma raha?

Neid küsimusi poleks, kui me tegelik elu poleks täis pretsedente neil aladel. Teadmata päritolu raha on annetatud, üle oma võimete on sisse makstud, õhk on paks väidetest «seaduste ostmise» ja muu seesuguse kohta. Eesti ei ole korruptsioonivaba ühiskond, siin ikka juhtub veel mõndagi inetut ja pahatihti on parteide käsi mängus.

Keskerakonna majapidamine on ses osas erandlik, et tänu parteile riigi- või munitsipaalvõimu juures kõrgepalgalise ametikoha saanutele paneb erakond lihtsalt «katust» või kohtleb neid pärisorjadena, kes peavad maksma teatud kümnist oma sissetulekust. Aruanded näitavad, et need inimesed ei saa ise ka aru, kas maksavad liikmemaksu või teevad annetust, kogu see arvepidamine on segi mis segi.