Kümme aastat Pariisis elanud eestlanna: inimestes tekkis koheselt solidaarsus

Maestro assistent Maarja Saue.

FOTO: Mihkel Maripuu

Postimees saab Maarja Sauega ühenduse hetkel, mil Pariisi konsul on isiklikult naisele helistanud, et veenduda – eestlanna on väljaspool ohtu.

«Telefon on tõesti pidevalt helisenud. Üks esimesi helistajaid oli mu tööandja, Ochestre de Paris peadirigent Paavo Järvi. Ta on orkestriga hetkel riigist ära, välisturneel,» vahendab dirigendi isiklik assistent Saue.

«Kuna elan päästekeskuse, politsei ja haigla vahetus läheduses, siis olen öö läbi justkui eriolukorras olnud. Helikopterid tiirutavad ja isegi läbi seinte, akendest vaatamata, on tunda pinget,» kirjeldab eestlanna, kes on Pariisis elanud kümme aastat.

Eileõhtustest sündmustest sai naine teada vahetult enne magama heitmist. «Äkki hakkas telefon helisema ja FB aknad vilkuma, kõik küsisid, kus ma olen ja kas minuga on kõik korras. Minuga oligi, sest panin kodus just oma väikest tütart magama, ent mu abikaasa oli linnas veel tööl,» räägib Saue. Seejärel helistanud naine kohe oma jazzmuusikust abikaasale, kel oli tavapärane kontsert. «Õnneks asus ta ohtlikest punktidest pisut kaugemal, ent palusin, et ta joonelt koju tuleks.»

Täna hommikul, oma koduaknast välja vaadates näeb Maarja päikesepaistes rahulikult ärkavat linna – inimesed teevad tervisejooksu, jalutavad hommikukohvi jooma. Ent koolid on täna suletud, ehkki laupäev on tavaliselt koolipäev.

«Mõtlesin just, et näe, Eestis pandi koolid kinni kui oli 20 kraadi külma ja see tundus kohutav. Praegu mõtlen, et parem külmapühad kui selline põhjus,» vangutab Saue pead.

Kui käesoleva aasta jaanuaris, vahetult pärast ajakirja Charlie Hebddo toimetuses toimunud terroriakti, korraldati juhtunu vastu protestirongkäik, ühines sellega ka Maarja.

«Inimestes tekkis kohe solidaarsus, ja nii on seda tänagi tunda, ehkki me kõik oleme šokis ega suuda toimunut uskuda. Ent inimesed reageerivad armastuse ja kaastundega. Vaata või Facebooki profiilipilte, kuhu on tekkinud Eiffeli torni kujutised.»

Mida teab muusikamaailma hästi tundev Saue aga rääkida rünnaku alla sattunud kontserdimajast?

«Ida-Pariisis paiknev Bataclani kontserdimaja on hästi populaarne koht, kus näiteks eile õhtul toimus heavy metal’i kontsert. Seal piirkonnas liigub seega palju kohalikke noori,» teab Saue.

Ründajad ise aga tema sõnul selles piirkonnas ei elanud. «Teleuudiste andmeil tulid terroristid 93-ndast kvartalist ehk niinimetatud autopõletajate tsoonist ja rünnatava piirkonna valisid nad ilmselt just seetõttu, et seal olid massid. Eesmärk sai neil seega täidetud: reede õhtu, restoranides on õhtusöögi aeg, kõik veedavad rahulikku õhtut. Kui positiivset otsida, siis turiste oli neis piirkondades õnneks siiski vähe. Pigem on need kohalike noorte ajaveetmise keskused,» teab Saue.

Teleülekannete tooni iseloomustades ütleb ta, et uudistes hoitakse pinget ning jooksvalt antakse teada, kus, mis ja kuidas on toimunud. Lisaks pikitakse vahele sündmuste keerises olnute telefonisalvestisi ja videolõike. «Just äsja näidati kontserdimajas sees olnu salvestist,» ütleb naine. Saue usaldab uudiseid ja ka kõiki ametkondi, kes sündmustega seotud. «Nad ilmselgelt teavad, mida teevad. Taoline käitumine jäi mulle silma juba jaanuaris, pärast Hebdo juhtumit.»

Samas on Saue segaduses, sest ei suuda mõista, kelle vastu ja miks rünnak siis kavandatud oli. «Miks need noored radikaalid valisid 13. kuupäeva ja reede? Islam ja ebausk ei peaks ju käsikäes käima? Kas nad on vabaduse vastu? Me ei ela siin ju sõjakoldes ja sellega seoses jäin mõtlema ka, kuidas numbrid saavad teistsuguse tähenduse – kui sõjas hukkub 200 inimest, puudutab see meid teisiti, kui praegused numbrid.»

Kas öised sündmused Maarjas ka viha tekitavad?

«Ei, islami-viha kindlasti ei teki. Minus pole seda ka kunagi olnud, sest tean, et ka moslemitel endil on piinlik, et keegi nende hulgas selliseid asju teeb. Ka laiemalt ei ole ju probleem mitte islamis või moslemites, vaid selles, kuidas inimesi kohandada, elus aidata ja see on ühiskonna probleem.»

Täna, ka päev pärast Pariisi veresauna läheb elu ikka edasi. Maarja on nende kahe rünnaku vahel tütre emaks saanud.

«Eile oli esimene mõte, et jumal tänatud, et mul tütar on. Sest ma olin kodus. Varem olnuks ma just mõnes taolises piirkonnas õhtut veetmas. Nüüd tunnen justkui mitmekordset kaitset ja kohustust - hoida ennast ja teda. Vaatan praegugi oma tütar, keskendun talle, oma perele. Sest kõike juhtub, ent elu tuleb usaldada. Või nagu prantslased ütlevad: «elu tuleb isukalt süüa ja sellest mõnu tunda, kuniks on»,» jutustab Saue.

Tsitaadid meeldivad meile kõigile, ent paraku kõnetavad need meid vaid vahel.

«Jaanuaris, Hebdo toetuseks rongkäigul sammudes oli võrratu vaadata inimeste ühtehoidvust, sallivust ja solidaarsust. Ent täna jäin mõtlema, miks me ei võiks kogu aeg sellised olla? Kuhu kaob argipäevas me ligemese armastus? Kõik muu on ju teisejärguline,» ütleb Saue.

Tagasi üles