K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ekspert: täiskasvanud peavad laste eest suurema vastutuse võtma

Tuuli Koch
Ekspert: täiskasvanud peavad laste eest suurema vastutuse võtma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kiusamise nõiaringist pääseb laps siis, kui suudab enda eest seista – aga siis teeb ta seda karmimalt kui vaja, hoiatab Merle Haruoja.
Kiusamise nõiaringist pääseb laps siis, kui suudab enda eest seista – aga siis teeb ta seda karmimalt kui vaja, hoiatab Merle Haruoja. Foto: Toomas Huik

Kahe aastakümne vältel ema ja vanaemana koolikiusamisega valusalt kokku puutunud Merle Haruoja, inimõiguste instituudi juhatuse liige, toonitab intervjuus Tuuli Kochile, et täiskasvanud peavad laste eest suurema vastutuse võtma.

Kus on meie kurjuse ja vägivalla põhjused?

Televiisor, internet, kodu. Kui näeme hoovi peal mängivaid lapsi, kelle seas keegi teisi kiusab, nügib või viskab kiviga, kaitseb iga vanem alati oma last. Ikka tuleb välja nii, et kes kõige kõvemini karjub, on kõige suurem ohver. Aga elu näitab, et tegelikult on vaikselt kannatajad suuremad ohvrid.

Olen näinud, et ei hinnata probleemile lahenduse otsimise teid, vaid soovitakse jõuda otse lahenduseni. Aga just see lahendustee on ülioluline, kuna annab võimaluse lapsega rääkida. Olen seda proovinud ja rääkimisega jõuab lapseni. Laps peab uskuma, mida talle räägitakse. Kui ta ei usu, ei ole ka edu.

Kes peaks selles lahendustee otsimises osalema?

Lasteaias kasvatajad ja vanemad. Kui lasteaias käib laps, kes on kehvemini riides või lõhnab, siis annab probleemi vähendada sellega, et tuleb leida võimalus ja laps hommikul lihtsalt puhtaks pesta. Midagi ei ole teha. Või kui tal on katkised riided, siis on olemas kohti, kust saab ka väga vähese raha eest või lausa tasuta riideid. Täiskasvanud peavad siin aitama, sest laps on nii õrn olevus, et saab kohe aru, kui keegi tema peale viltu vaatab.

Algklassides võivad lapsed väga jõhkrad olla.

Just, ja sealt hakkab kõik peale. Minu lapsed on juba suured, nad läksid kooli vabariigi sünni ajal, ning see oli aeg, mil räägiti kõva häälega, et tasuta lõunaid ei ole olemas. 1994. aastal organiseerisime lastekaitse liiduga konverentsi «Meie lapse mure» ning juba seal arutasime ja mõtleme siiani, miks toonased poliitikud ei julgenud öelda, et laste puhul ei saa kunagi öelda, et «pole olemas tasuta lõunaid». See on arusaamine, mis kohati siiani läbi kumab. Kahjuks. Need lapsed maksavad meile kunagi pensioni, nad maksavad makse. Miski, mida me praegu lastele anname, ei ole tasuta lõuna.

See aasta on meil vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aasta.

Statistika ütleb, et vaesus ja tõrjutus puudutab kõige vähem ilma lasteta tööealisi paare ja ühe- või kahelapselisi peresid, kellest vaid kümnendik on suhtelises vaesuses. See tähendab, et pered, kus on rohkem lapsi ja kus kasvab rohkem maksumaksjaid, on raskemas seisus. Seega peavad teised rohkem panustama.

Just vaesuse tõttu satuvad paljud lapsed kiusamise ohvriks.

Just, ja sellest ringist kasvab laps välja alles siis, kui ta saab enda eest seista. Aga siis teeb ta seda natuke jõulisemalt kui sooviksime. Teisteks vägivallatsejateks on paremini toime tulevad lapsed, kes lihtsalt arvavad, et nemad teevad nii, nagu õigeks peavad.

Justkui parema ja tugevama õigusega.

Jah. Kui vaatan juhtumeid, millega olen kokku puutunud, siis laps satub kiusamise alla lugematutel erinevatel põhjustel. Elu annab ette valumustreid, mida saabki lahendada ainult individuaalselt. Ei ole ühte kindlat mudelit. Lapsega tuleb individuaalselt tegeleda, et temani jõuda, et ta usaldaks täiskasvanut.

Kui on lastel terviseprobleemid, kui on raskusi koolis hakkamasaamisega, kui on probleemid õpetajatega läbikäimises – see kõik mõjub. Tean juhtumit, kus õpetaja ütles kogu klassi ees õpilasele, et ta ei saa hakkama – kõik mõistavad, kuidas teised sellele reageerivad ja end kehtestama hakkavad.

Kui laps tunneb end kehvemini, antakse talle mõista, et tema koht ei ole selles klassis või koolis.

Kõige kehvem variant on see, kui laps tõepoolest otsustab, et ta ei taha selles maailmas enam olla.

Te olete seda isiklikult kogenud?

Jah, aga olen sellega kokku puutunud ka tööalaselt. Olen 1988. aastast seda tööd teinud ja kohanud väga erinevaid juhtumeid. Ja n-ö võõraid kaasuseid olen uurinud isegi põhjalikumalt, sest isiklikud mured teevad liiga palju haiget. Isikliku probleemi puhul ei ole valdav tunne jõuetus, vaid pigem arusaamine, et me ei ole mitte keegi koolivägivalla eest kaitstud.

See kõik on mulle hinge jäänud, ja alati, kui selleteemalisi lugusid loen, mõtlen, mida me kõik võiks ja peaks oma laste kaitseks tegema. Täiskasvanud inimestena peame olema valmis igaks raskeks juhtumiks.

Saab selleks valmis olla?

Jah, saab küll. Sest see on meie kohus. Muidu me poleks täiskasvanud. Praegustest lastest saavad ka täiskasvanud. Kui me ei valmista neid sellega ette, et neid aitame, siis ei saa ju nemad aidata oma lapsi.

Ehk kool ja seal toimuv on riigi püsimise küsimus?

Lasteõiguste konventsioon saab sel aastal 21-aastaseks. Eesti ühines sellega 1991. aastal. Ilus dokument, aga siiani on sätteid, mis meie riigis veel ei toimi. Haridusvalla puudujääkide likvideerimiseks pole poliitilist tahet.

Peame mõistma, et inimõigused ei ole mitte ainult õigused, vaid ka kohustused. Kohustus austada teiste inimeste samasuguseid õigusi. Kuid meie ühiskonnaõpetajatele ei õpetata ei Tartu ega Tallinna ülikoolides eraldi inimõigusi. Võib olla üks kursus, aga seda on liiga vähe, et osata jõuda lahendusteedeni. Neid teemasid tuleb õpetada süsteemselt, mitte hakitult. Mitte nii, et laps tuleb koju ja ütleb, et tal on üheks või teiseks asjaks õigus, vaid meil peab olema täiskasvanutena oskus vastata, et sul on ka kohustus austada teisi.

Õpilased viskavad õpetajale samuti ninale – aga mul on õigus! Ja õpetajad ei julgegi sageli vaielda, sest nad kardavad omakorda sattuda kiusu ohvriks.

Täpselt nii ongi! Ja ei ole olemas universaalseid lahendusi, kuidas neid olukordi lahendada. Kui probleemile saab lapsega suheldes leida mõistliku lahenduse, võib see jääda õpetaja ja lapse vahele.

Kui on rängem koolikiusamine, tuleb rääkida ka vanematega, aga tänapäeval ei ole pered enam traditsioonilised ja lapsed ei pruugi kasvada koos ema-isaga. Tänapäeval on paljud vanemad välismaal ning lapse eest hoolitsevad sugulased või vanem õde-vend. Probleeme ei saa ehk alati päris lõpuni lahendada, sest lõputust urgitsemisest võib tekkida vastureaktsioon. Seda peab tunnetama.
Aga teemad tuleb nii lahti rääkida, et saaks ausamalt ja paremini edasi minna. Tuleb võita lapse usaldus.

Minu laps sai enne 1. klassi minekut kassihaiguse ja juuksed langesid peast. Saatsin lapse kooli parukaga ja paar korda tõmbasid poisid paruka ära. Tüdrukul tekkis sellest näiliselt väiksest asjast kooli vastu trots.

Kuidas asi lahenes?

Lapsel kasvasid juuksed pähe tagasi, aga talle jäi eluks ajaks trauma, mida ei saa kahjuks muuta. See hetk on lapsele väga valus. Kui sellised asjad hakkavad korduma, soovitan küll lapse kas või paariks kuuks pigem koju jätta. Muidu on oht, et lapse peas tekib lisaks trotsile veel ohtlikumaid mõtteid.

Koolipsühholoogidest on abi?

Kui lapsed teda ei usalda, siis vägisi psühholoogi juurde saata ei saa. Pigem tekitab see trauma.

Käite ka koolides õpilastega vestlemas. Kas ja kui palju erinevad näiteks Ida-Virumaa õpilaste mured Põhja-Eesti laste omadest?

Ikka erinevad. Peale vägivalla on seal mureks ka see, kuidas nad suhtuvad Eesti riiki. Ja suhtumisi on kuni selleni välja, et miks Eesti ei võiks olla Venemaa osa. Öeldakse kõva häälega, et eesti keelel ei ole perspektiivi. Siis tuleb nendega rääkida. Ja ma küsin, mis keelega saab kõige paremini hakkama Prantsusmaal. Prantsuse, vastavad nad. Aga Inglismaal? Inglise keelega. Ja siis ma seletangi, et Eestis saab vaieldamatult kõige paremini hakkama eesti keelega. Ja nad mõistavad seda. Lapsega tuleb käituda nii, et ta ei hakka taskus rusikat rullima.

Kes vajab praegu kõige rohkem abi – ohver, kiusaja või õpetaja?

Abi vajavad kõik ja abi vajab süsteem. Jätkusuutlik ühiskond on eluterve vaid siis, kui meil on lapsed, kes tahavad tulevikus ühiskonnale midagi anda. Õpetajad peavad olema korralikult tasustatud, siis on neil ka motivatsioon.

Ma ei ole sugugi nõus, et kool on vaid haridusasutus. Sel juhul muutub kool teenindusasutuseks. Aga seal kasvavad meie lapsed, uued põlvkonnad! Peame kasvatama endas ja teistes vastutust. Mittehoolimisel jõuavad lapsed politseisse või kohtusse või saab neil eluisu otsa. Seda me ei saa endale lubada. Iga laps on väärtus. Ja kuidas käitume praegu lastega, nii käituvad lapsed tulevikus meiega. Seega hooligem neist, siis oskavad nad meid paremini hoida ja armastada.

Märksõnad
Tagasi üles