Signe Kivi: Kunstiakadeemia vajab uut maja

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Selline hakkab välja nägema Kunstiakadeemia uus hoone Art Plaza.

FOTO: Repro

Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi valutab südant kunstiakadeemia uue hoone pärast ja meenutab, et haridusse investeerimine aitas langusaastatel naaberriiki Soomet. Miks ei peaks me seda kogemust usaldama?

Nüüd ma enam ei imesta, miks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas oli morn, kui 8. aprillil avati arhitektuurimuuseumis pidulikult Eesti Kunstiakadeemia rahvusvahelise arhitektuurivõistluse võidutööde ümbrikud. Küllap teadis tema seda, mida meie oma rõõmsas õhinas aimata ei osanud. Et Eesti riigil ei ole raha ega valitsusel võib-olla ka üksmeelt ja tahtmist kõigi teiste murede ja säästmiskavade kõrval ühe, mis sest et riigi ainsa avalik-õigusliku arhitektuuri-, disaini-, kunsti- ja kunstikultuuri kõrgkooli ehitamist toetada.

Mis sest, et just selle ülikooli uue õppehoone ehitus on aastaid tagasi kuulutatud prioriteediks kõigi teiste kõrgkoolide ees... mis sest, et oleme ainsa avalik-õigusliku ülikoolina oodanud oma aega ja investeeringuid – saades aru, et kuni meil pole selgeid otsuseid ja projekti, pole mõtet ka toetust oodata.

Niisiis tegime vahepealsetel aastatel majale vaid hädavajalikku uuenduskuuri – vahetasime varisemisohtlikud aknad, kasisime ja värvisime auditooriume ning töökodasid... Siiski häbistas üks endine Tallinna abilinnapea kunstiakadeemia hoonet kui «kõige inetumat maja kesklinnas» – nojah... kirgasklaasjate Viru keskuse, Euroopa Liidu Maja, pilvelõhkujast Ühispanga ja üha uute hotellide vahel paistamegi ajast-arust madala kökatsina.

Õnneks määratakse kõrgkooli taset siiski oskustes anda kvaliteetset ja konkurentsivõimelist haridust. Ja nagu ei valita professoreid «casting’utel» näopildi järgi, ei anta ka mujal maailmas hinnangut ülikooli õppekavadele ja lõpetajate oskustele fassaadi lagunemise põhjal. Siiski see midagi meie kohta ütleb ning see ongi valus. Kunstide positsioon ühiskonnas on palju madalam kui me tahaksime ning siin on meil endil pikk tee käia.

Haridusministri haldusala «risti ja viletsust» saab ületada vaid sotsiaalvaldkond ja seetõttu pean neid ministreid-rahvateenreid tõelisteks mustkunstnikeks, kes ikka ja jälle «peavad saagima kena neiu mustas kastis pooleks», aga tegelikult jääb ju tütarlaps terveks. Kirjutan nii seepärast, et kunstiakadeemia rektorina tunnen end selle vabatahtlikuna saalis, kellega on peetud küll läbirääkimisi esinemise osas – kuid seekord kahjuks saagimine ebaõnnestub...

Tartu maantee alguspunkt on Eesti Kunstiakadeemia ajalooline asukoht olnud aastast 1917. Hoone on arhitekt Peeter Tarvase projekti kohaselt ümber ehitatud (I järk 1965–1967, II 1974) Kahjuks jäi juba toona valmis ehitamata III järk – majatagune plats kahekorruselise lääpas puumajaga, kus veel praegugi asuvad interdistsiplinaarsete kunstide osakond, Avatud Akadeemia ja keeleõppe klassid.
Kui huvilisel tahtmist, võiks ta sõita uhke naabermaja City Plaza kuuenda korruse kohvikusse ja imetleda vaadet, mis sõnadeta iseloomustab kunstiakadeemia valu... või võlu. Niisiis on meie kesklinna peahoone arhitektuur küll oma aja silmapaistev stiilinäide, kuid õppimiseks ja õpetamiseks masendavalt kitsas.

Eesti Kunstiakadeemia ei taha uut õppehoonet ehitada mitte sellepärast, et meile oma kodu ei meeldi, vaid sellepärast, et selles ülikitsas ruumis ei ole täna enam võimalik areneda ja homme anda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist kunstikõrgharidust.

Ka meie püüame olla tublid ja ise raha teenida, st õpetada rohkem ja oma raha eest neid üliõpilasi kes seda soovivad ja meie sisseastumiskadalipu läbivad. See tähendab, et koolis on ligi kaks korda rohkem üliõpilasi kui kolmkümmend neli aastat tagasi – ajal, mil valmis viimane uusehitus. Aga aitab kaugest ajaloost, oleme oma uut kodu viimasel viieteistkümnel aastal otsinud tõesti pigem kaugemalt. Tondi kasarmud, tselluloositehas, Seewald, Patarei vangla – need on vaid mõned näited ja neist viimane kindlasti kõige suurejoonelisem.

Arvan, et kui praegu alustaks ükskõik millise ülikooli ehitust, püstitatakse eesmärk luua keskkond ja tingimused homseks ning ülehomseks. See nõuab «projekteerimist seest väljapoole», mitte oma eesmärkide kohandamist «väljast sisse». Patarei idee teostumist ei toetanud paraku ka finants­analüüs – vana renoveerimine on palju kordi kallim kui uue ehitamine.

Nii nagu mujal maailmas ehitatakse uusi kunstikõrgkoole taas linnasüdametesse, ja neid, mis seal ajalooliselt on asunud, hoitakse kiivalt, sai ka meie mujale mineku tuhin otsa. Kunstiülikool on olemuslikult interaktiivne ja atraktiivne ning annab kindlasti värvi igale linnaosale. Seda on mõistnud need kinnisvaraarendajad, kes on püüdnud meid oma arenduspiirkondadesse meelitada – öeldes otsekoheselt, et meie annaksime nende investeeringule lisaväärtuse.

Ainult et ükski ärimees ei ehitaks meie hoonet üles niisama, vaid vajalikud sajad miljonid kroonid tuleks ülikoolil/riigil kunagi ikka tagasi maksta.Täna peame mõtlema homsele ja üheskoos pingutama, et muutunud majandusprognooside tingimustes kõige olulisemad algatused ellu viia. Haridusse investeerimine on aidanud langusaastatel ka naaberriiki Soomet ja miks ei peaks me nüüd seda kogemust usaldama?

Kahjuks ei ole uue kunstiakadeemia ehituse taga riigikogu turvavat otsust, nii nagu oli see muusika- ja teatriakadeemial (tegelikult on riigikogu otsust täidetud vaid osaliselt – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdisaal on siiani ehitamata), Kunstimuuseumil ja on Eesti Rahva Muuseumil.

Kardan, et sellist üksmeelt ja tuge ei ole kunstiülikoolil ka kunagi otsustajatelt loota, sest tänapäevane kunst ja visuaalkultuur – mis üha rohkem lahkavad elu pahupoolt – leiavad ühiskonnas pigem vastuseisu kui imetlust ja kaasamõtlemist.

Ka käib siiani kaasas ähmane ettekujutus kunstnikust kui saamatust luuserist, kes keldri- või ärklikorrusel oma tabamatut geniaalsust välja elab. See, et meie lõpetajate kujundada ja kujundatud on kogu meid ümbritsev avalik ja visuaalne ruum, et sellest sõltub laiemalt meie kõigi elukvaliteet, et see on osa Eesti mainekujundusest ja konkurentsivõimest, teadus- ja arendustegevusest, on ikka veel täiesti teadvustamata. Ja nii rõhutavad ka Eesti riigi tulevikustrateegiad bio-, info-, kommunikatsiooni-, materjalitehnoloogiate prioriteetsust, nägemata, et need ja paljud teised «kõvad valdkonnad» on lahutamatud tootearendusest ja disainist.

Kõige konkreetsem on siin Gunnar Oki ja Jaakko Blombergi ülevaade Eesti ja Soome lähiaastate koostöövõimalustest, mis korduvalt rõhutab disaini osatähtsust majandus- ja innovatsioonitegevuses. Ei ole ühtegi avastust, toodet, teenust, visiooni, mis ei vajaks esitlust, pakendit, reklaami, keskkonda... ja tõeline tulemus sünnib algusest peale meeskonnatööna, kus inseneri, teadlase, logistiku ja paljude teiste spetsialistide kõrval on ajutrustis ka disainer, kunstnik, arhitekt. Ainult nii on sündinud tuntud rahvusvahelised Nokiad ja sellest tuleks ka meil õppust võtta.

Kunstiakadeemia on juba praegu oma esialgset projekti korrigeerinud, et mahtuda Euroopa tõukefondi ja omafinantseeringuga piiridesse, mis lubavad praeguste ehitushindadega kooli 2011. aastaks valmis ehitada. Valmis ei saaks mitte ainult üks ülikool, vaid Eesti riigi pealinna Tallinna – Euroopa kultuuripealinna – süda saaks väärika väljaku ja arhitektuurilise dominandi.

Oleme omalt poolt panustamas ligi poole uue õppehoone maksumusest, mis arvestades Eesti Kunstiakadeemia võimalusi, on piir, et mitte ohustada kvaliteetse kõrgharidusstandardile vastava visuaalkultuuriõppe jätkumist lähiaastatel. Ma tean, et oleme olnud ebaeestlaslikult ambitsioonikad – avatud rahvusvaheline konkurss, auhinnafond, asukoht ja Kumule lähenev maksumus ei kõnele just tagasihoidlikkusest ja säästuplaanidest.

Ometigi usun, et Eestis vajatakse ka haritud graafikuid, kunstiajaloolasi, skulptoreid, arhitekte, restauraatoreid, keraamikuid, ehtekunstnikke, graafilisi ja tootedisainereid.
Ma loodan, et rahandusminister Ivari Padar oli siiras, kui ta vastuseks meie investeeringutaotlusele kirjutas: «... pean otstarbekaks, et Eesti Kunstiakadeemia riigi eelarvestrateegia koostamise protsessi edasises käigus selgitaks Haridus- ja Teadusministeeriumile akadeemia uue hoone ehitamise olulisust eesmärgiga leida võimalusi käsitleda projekti lähiaastatel ühe ministeeriumi prioriteedina.»

Seda oleme rõõmuga nõus tegema. Tänapäevasest õpikeskkonnast sõltub kunstikõrghariduse kvaliteet ja tulevik, laiemalt ettevõtlusele ja teenustele li­sandväärtuse ja seega ka konkurentsivõime ning kogu Eesti riigile mainekujunduse loomine. Meile on see oluline väljakutse ja võimalus – kas ka otsustajatele?

Kunstiakadeemia uus õppehoone

• esialgne arvatav maksumus: 714 miljonit krooni
• vähendatud maksumus: 529 miljonit krooni
• esialgne ruumiprogramm: 26 738 m²; 16 korrust, lisaks 2 maa-alust korrust
• vähendatud ruumiprogramm: ca 22 000 m²; 13 korrust, lisaks 1 maa-alune korrus
• EKA omafinantseering: 275 miljonit krooni
• jaotamata summa kõrghariduse struktuurifondides: 254,29 miljonit krooni

Tagasi üles