Eesti esipankur elab raha- ja teadusmaailma vahel

Kärtspunase diivaniga Swedbanki personaliosakonnas on Kitt äärmiselt oodatud külaline - kahel korral on ta valitud pangas Aasta Juhiks. Foto: Sander Ilvest

Robert (sõpradele Robi) Kitt (38) ei ole tavaline Eesti suurettevõtte juht, ammuks siis tavaline pangajuht. Ta on üsna edev ja väga särav, kirglik ja pühendunud, hea suhtleja ning ennekõike tark. Muuhulgas noorelt omandatud doktorikraad tehnilises füüsikas ja tänaseni akadeemilisest maailmast kümne küünega kinnihoidmine on talle väga paljude seas külge kleepinud suisa geeniuse märgi.

Eesti esipankurina pole Kitt aga nina püsti ajanud ega kõnni inimestest kaarega mööda. Pigem vastupidi: ta käib meeleldi üritustel suhtlemas ja esinemas, räägib ühiskonna vaesematele kihtidele viidates, kuidas kedagi ei tohi maha jätta, ning viskab head nalja. Mehe karjäär panganduses sai 90ndatele kohaselt alguse nagu Ameerika filmis – 16-aastaselt panga uksele koputades – ning järgneva 20 aasta eluteest joonistub välja sisuliselt kogu Eesti iseseisvusaja panganduse ajalugu, mida iseloomustavad iseõppimine ja lõputud eneseotsingud. Avalikkusega Kitt oma eraelu ja personaalküsimusi väga jagada ei taha, kuid nõustus pärast mõningast veenmist Arterile siiski oma esimese avameelse persooniintervjuu andma.

Kui küsisin teie tuttavatelt teie kohta iseloomustusi, tuli ühe esimese sõnana paljudel pähe «intellektuaal». Mida see teile tähendab?

See on kompliment. Kui ma midagi loen või teen, katsun selle sünteesida mingi olemasoleva info peale. Kui sa juba sünteesi ära teed, on mõnikord mõistlik see ka kirja panna. Ma olen proovinud seda teha. Võib-olla on see lapsepõlve pikendamine, võib-olla lihtsalt huvi teadmiste vastu, aga ma ei ole lahti lasknud akadeemilisest maailmast, kuigi võiks öelda, et mul pole seda vaja. Mida aeg edasi, seda rohkem näen seoseid reaalse majanduse ja minu uuritud komplekssüsteemide (paljudest üksteist mõjutavatest osadest koosnevad süsteemid – toim) vahel. Ning kuidas saab reaalseid majandusprotsesse nendesamade tööriistade abil kirjeldada. Asi läheb järjest lihtsamaks ja huvitavamaks.

Aga kas see intellektuaalsus jääb piiritletuks akadeemilise maailmaga või tähendab ka laiemalt kultuuriinimese elu? Kui pärast tööd lipsu eest ära võtate, kas käite ka teatris või kunstigaleriides?

Teatrisse ma ausalt öeldes väga tihti ei satu. Ma ei teagi, miks, võiks ilmselt tihedamini. Aga kujutava kunstiga puutun viimasel ajal kokku küll. Kunstiga on samamoodi nagu oliivide söömisega. Ma ei tea ühtegi last, kellele meeldiks oliivid, sest see on nii keeruline maitse, aga paljudele täiskasvanutele oliivid meeldivad. Nii et ma arvangi, et iga asi tuleb omal ajal. Minu lemmik on Brasiilia kunstnik Romero Britto, kelle kunst on täiesti naivistlik ja popp. Miks mulle selline lapsik stiil meeldib? Ma ei tea, lihtsalt ilus on.

Kuuldavasti on teil iga asja kohta oma arvamus. Kuidas te neid arvamusi kujundate, kellega maailma asju arutate?

Minul on oma komplekssüsteemide teooria, mis on nagu suur vundament, millele võin otsa laduda ükskõik mis klotse. Ma katsun aru saada, kuidas minu loogikaga mingi teema sobitub või ei sobitu, ja sealt siis kujuneb arvamus. Tõsi, see ei analüüsi üldse, kas mingi kunstiliik on hea või halb, ilus või kole, aga sotsiaalmajanduslike teemade kohta saab sealt kindlasti mingi arvamuse tuletada ja muudel teemadel minu käest väga palju arvamust ei küsita. Aga kellega? Ma naudin väga palju vestlusi siinsamas oma kolleegidega. Lisaks käin üsna sageli TTÜ küberneetikainstituudis, räägime akadeemik Jüri Engelbrechti ja teistega, mida nemad asjadest arvavad.

Mul paluti teie käest küsida, kas te peate ennast geeniuseks.

(Turtsatab ja hakkab naerma.) Ei pea, jäta nüüd!

Aga mis te arvate, miks selline küsimus võib tekkida?

Eks seda saab lineaarselt tuletada. Koolis olid mul kõik viied, 28-aastaselt kaitsesin doktorikraadi tehnilises füüsikas, nüüd juhin siin panka. Selliselt tuletades saab kindlasti niimoodi öelda. Aga ma arvan, et need on ainult trofeed. Ma olen lihtsalt kogu aeg järjekindlalt töötanud. Näiteks ülikooli minek. Kõik tahtsid minna Tartusse matemaatikat õppima, eelkõige tõmbas sealne üliõpilaselu, aga mina mõtlesin, kes selle kõik kinni maksab. Läksin juba keskkoolis tööle. Mõtlesin, et pigem ehitan endale siin vundamenti, karjääri, saan kogemusi. 1990ndate keskpaiga majandusõpe Eesti ülikoolides oli niikuinii naeruväärne. Ma sain palju rohkem kogemusi töötades.

Aga ma arvan, et keskkoolis oli meil palju geniaalsemaid poisse. Muide, meil olid reaalkooli klassis kõik poisid, sellepärast viitan poistele. Paralleelklassis olid kõik tüdrukud. Direktor Hain Hiieaasal oli selline geniaalne idee. Olime viimane selline lend. Meil sai nüüd lõpetamisest 20 aastat ja iga aasta on klassikokkutulek olnud. Lõpetanud 30 poisist on igal aastal 20 kindlasti kohal, reeglina 25. Iga viie aasta tagant oleme teinud lennukokkutulekuid ja teist sama palju oleme siis saanud kahe teise klassi pealt ka kokku.

Meil oli hästi hea seltskond, õppimine oli au sees ja olümpiaadidel käimine ei olnud mitte nohiklikkuse tunnusmärk, vaid lahe. Aga me tegime muid asju ka. Näiteks korraldasime sõbraga 1994. aasta märtsis esimese 2 Quick Starti avaliku esinemise Eestis. Raadio 2st helistasid meile Tambet Mumma ja Urmas Vaino, kes olid kuulnud, et me teeme üle linna vingeid pidusid. Meie ütlesime, et muidugi teeme. Nad pakkusid välja, et on selline uus bänd, kellel on näiteks lugu «Naerata». Olime kuulnud küll. Teeks kontserdi? Muidugi teeme!

Kuidas see siis läks?

Reaalkooli aulas oli 1025 pileti ostnud inimest pluss veel paarsada muidumeest. See oli vinge. Pärast oleks peaaegu koolist välja visatud, sest meil oli jutt, et Raadio 2 mehed pidid pärast kõik ära ka koristama. Seal on rõdu, mille sissepääs pandi kontserdi ajaks kinni, aga sinna saadi ikka kuidagi ligi. Sealt ei osanud keegi koristada. Hommikul tuli pedagoogiline personal kooli ja avastas sealt suitsukonisid ja kõike muud. Siis oli natuke aega pahasti. Aga saime kuidagi üle.

Kes te siis hariduselt lõpuks olete? Kas matemaatik, füüsik või majandusteadlane? Füüsikud ja matemaatikud on ju omavahel tavapäraselt suisa tülis. Kumb on tähtsam, kas füüsika või matemaatika?

Eks ikka füüsika muidugi. (Naerdes.) Matemaatikas ei anta isegi Nobeli preemiat välja. Aga tegelikult saatsin ma oma venna matemaatikat õppima, kuna see on hästi ilus ja puhas. Tema läks tudengiks Tartusse ja on korporant. Tema on kõik jutud, mida mina ei ole. Nüüd töötab ta SEBs analüütikuna. Üldiselt me tööalaselt ei suhtle.

Minu ülemus Priit Perens, kes on mind kolm korda tööle võtnud, ütleb, et arvutada peab inimene oskama, seetõttu võtab tema tööle need inimesed, kes on matemaatikat õppinud. Ta ise on majandusküberneetik Tartust. Mina olen õppinud TTÜ majandusteaduskonnas bakalaureuses ja magistris ja siis TTÜs tehnilise füüsika eriala doktoriks. Doktorikraadi tegin küberneetikainstituudis. Seal on väga tugev akadeemiline rühm, mis on hästi avatud. Käisin kooli ajal rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil ja mu juhendaja töötas seal, nii et olen 1994. aastast alates käinud seal mingeid asju ajamas. Neil oli piisavalt akadeemilist julgust võtta doktorantuuri vastu tüüp majandusteaduskonnast, et uurida statistilise füüsika abil majandust ehk panna majanduslikud aegread mudelitesse, kus muidu on kliimamuutused, maavärinad jne.

See on üks tore lugu, kuidas ma sinna sattusin. Hakkasin magistrit lõpetama ja kuna ma käisin juhendaja Jaan Kalda juures kogu aeg mingeid asju küsimas, ütles ta, et tule siis meie juurde doktorisse. «Kuidas ma saan tulla, ma olen ju majanduse lõpetanud?» – «Vaatame, mis siin vaja on. Magistrikraad – olemas, juhendaja füüsikateaduskonnas – olemas, doktoritöö teema – olemas.»

Jüri Engelbrecht tegi ka eeltööd, et tuleb üks selline, ärge teda uksest välja visake. Sain sisse ja olin ainus, kes nominaalaja ehk nelja aastaga ära lõpetas. Sest ema ütles, et koolis tuleb korralikult käia ja poppi ei tohi teha. Vanemad on mulle kaasa andnud, et kui on eesmärk, siis tuleb ära teha. Alguses oli muidugi jube raske. Engelbrecht andis ette esimese aine: mittelineaarne dünaamika. Loed, kaose teooria, ilus jutt, neljandal leheküljel on tekst: «Siin on tavaline diferentsiaalvõrrandite süsteem, mille kohta võib lugeda Vainikko 1986. aasta õpikust». Selge, raamatukokku! Nelja nädala pärast, Vainikko õpik, üliraske, läbi loetud, lähme edasi. Ja võtame nüüd mittelineaarse variandi sellestsamast asjast. Umbes nii see käis. Kaks aastat oli õudselt raske, aga siis läks lõbusaks. Siis sai hakata ise tegema, kirjutama, möllama.

Praegu töötab Kitt pangajuhina samas kabinetis, kus Erkki Raasuke ta 13 aastat tagasi lõplikult Hansapanka tagasi meelitas. Foto: Foto: Sander Ilvest

Kuidas te siis pangandusse tööle sattusite? Juba keskkooli ajal, ma olen aru saanud.

Esimene töökoht tuli aastal 1994, olin 11. klassis. Käisime isaga vabariigi aastapäeva paiku millegipärast notaris, ülikond oli seljas, ja mõtlesin, et nüüd tuleb selle töövärgiga ka tegeleda. Reaalkoolile üsna lähedal, Draamateatri vastas on maja, kus asus Tallinna Pank. Läksin seal trepist üles ja ütlesin: «Tere, ma tahan tööle tulla!» – «Kui vana sa oled?» – «16.» Hakati naerma. Aga sama maanteed mööda, seal, kus on Foorum ja vanasti oli Sony Center, oli Põhja-Eesti pank. See oli lihtsalt füüsiliselt järgmine koht. Nagu Ameerika filmis. Läksin sisse, personaliosakond asus kuuendal korrusel. Sõitsin liftiga üles.

Põhja-Eesti panga personaliosakonna juhataja oli proua Irma Nahkur, kes oli Lasnamäel, kui kuuendas klassis kabetrennis käisin, minu treener. Küsis mu käest, et Robert, mis teed siin. Mina ütlesin, et tahtsin tööle tulla. Ja Irmal oli millegipärast viitsimist minuga jännata. Ta helistas ühele noorele lahtise peaga poisile, Allan Marnotile, kes töötab praegu Swedbankis, et äkki ta viitsib kokku saada. Siis ma sattusingi sinna. Mäletan, et lihavõttevaheajal 1994 istusin terve aja treasury (rahajuhtimise – toim) osakonnas, jälgisin Reutersi ekraanil dollari kurssi ega julgenud mitte midagi puutuda, sest mul ei olnud kodus arvutit, aga olin kuulnud, et arvuti võib lolliks minna.

Suvel käisin füüsikaolümpiaadil, kuskilt oli 3000 krooni puudu ja pidime toetust küsima. Läksin seda Põhja-Eesti panka küsima ja siis öeldi, et me luuavabrikutega võrdses sponsorite rivis ei ole, aga äkki tahad suveks tööle tulla. Siis ma jäin sinna. Augustis enne 12. klassi olin terve kuu seal tööl ja sain inimestega jutu peale. Mul on esimene tööleping senini sahtlis alles.

Ja siis edasi?

Põhja-Eesti pank lõpetas mingi hetk tegevuse, Ühispank võttis selle üle. Loomulik oli minna Ühispanka üle, aga kõik töötajad olid siis ikkagi turul. Kuskilt leidiski mind tolleaegse Investeerimispanga treasury osakonna juhataja Priit Perens. Nii et ma olin siis 1997. aastal aktsiaturgude maakler. Seal olin ainult aasta, siis hakkas jälle mingi jutt liitumisest. Nemad liitusid Forex pangaga, mina läksin Hansapanka rahaturu fondi tegema.

Kusjuures minu esimene katse Hansapanka tööle minna oli läbi kukkunud. See oli aastal 1996. Siis oli mul Rain Lõhmuse ja Erkki Raasukesega intervjuu. Rain ütles, et «see ei ole nüüd mingi pakkumine, aga kuidas sulle meeldiks selline töö, et saaksid meie suurimate klientide valuutatehinguid teha». Mina ütlesin põlastavalt, et see on mingi müügimehe töö, mina olen ikka analüütik – ma olen olümpiaadil käinud, mina sellist asja tegema ei hakka. Muuseas on mul juba poolteist aastat kogemust ka. Erkki ja Rain vaatasid, et ei ole võimalik. Olin siis 18. Nad ei võtnud mind tööle. Tagantjärele mõtlen ikka, kuidas ma sain nii loll olla.

Hiljem Rain Lõhmus ikkagi võttis teid LHVsse tööle?

Tegelikult võttis Andres Viisemann, aga Rain ei olnud kindlasti vastu. Viisemann pidi hakkama fonde tegema ja Rain küsis, kas ta on kunagi oma kätega mõnda fondi teinud. Ei olnud. «Selge, siis ikka läheme ja räägime Robiga, et ta tuleks ja teeks...»

Kus teil endal nüüd pensionifond on?

Kuna ma tulin LHVst Hansapanka tagasi pensionifonde juhtima, siis kui sa ise juhid fonde, siis on soliidne hoida oma raha ka seal fondis. Aga miks ma tagasi tulin? Sest Erkki Raasuke kutsus. Ma tulin Erkkiga karjäärinõu pidama, sest mind oli kutsutud LHVst tolleaegsesse Samposse, kus ma käisin isegi tööintervjuul. LHVs tegelesin tõesti kõikide asjadega – organisatsioon oli väga väike. Samal ajal tegin doktoritööd ja mul oli selge nägemus, et tahan minna süvitsi mingitesse teemadesse. Tahtsin fondi teha ja finantsturgudega süvitsi tegeleda, ma ei jaksanud enam müüa.

Siis käisin Erkki käest nõu küsimas, kes istus siinsamas kabinetis, kus mina praegu. Esimesed kolmveerand tundi ta seletas, et LHV ei kuku kokku, kui ma sealt ära lähen. Siis uksel küsis, kas ma Sampo juhile olen juba jah öelnud. – «Ei, veel ei ole, kohe helistan.» – «Meil on siin ka ümberkorraldused, Priit Põldoja teeb siin struktuurimuudatusi, kas sa meile ei taha tagasi tulla?» – «Ma ei tea, ma ei välistaks midagi.» Ja siis Erkki ja Põldoja Priit kutsusidki mu siia.

Kuidas on suurpangas töötada? Isegi endine hansapankur Indrek Neivelt on tänaseks musta kõrge kaelusega kampsuni selga tõmmanud, teeb idufirmat ja ütleb, et hullult äge on. Kas teil kade meel ei ole?

Kindlasti on äge, aga meil on siin ka väga palju ägedaid asju. Sageli proovitakse vastandada idufirmat ja suurpanka, kuid ma arvan, et me teeme siin ka asju, mis on äärmiselt Garage48 (idufirmade kasvulava – toim) moodi, aga ka väga suuri asju. Kõik meie töötajad mõjutavad tegelikult Eesti inimeste ja ettevõtete käekäiku. Eriti nähtav on see ettevõttepanganduses, kus sa näed kogu majanduse vereringet. Kuigi glamuuri on investeerimispanganduses ja nõustamises rohkem, tehakse suurt ja rasket tööd siin iga päev.

Tegelikult tegeleme nendesamade suurte tehingutega, millest pärast saab lehest lugeda. Käisin just Apollo kino avamisel. Ma mäletan siiamaani, kuidas Indrek Prants ja Hannes Raag tulid esimese jutuga, kas sa tead, Robi, neid garaaže seal Mustamäel – me teeme sinna kaubanduskeskuse! See ei ole päris kaubanduskeskus, see on meelelahutuskeskus! Tundus üsna ulmeline, aga nüüd on see avatud.

Kitt oli üks kahest inimesest, keda president Toomas Hendrik Ilves oma vabariigi aastapäeva kõnes tsiteeris. Vastuvõtul käis Kitt presidendi mõttekoja liikmena koos abikaasa Moonikaga. Foto: Foto: Erlend Štaub

Nii et traditsiooniline pank elab ikka edasi ja idufirmad ei suuda seda välja süüa?

Innovatsioon ei ole ainult tehniline vidin, ehkki üldjuhul nii arvatakse. Innovatsiooni on igasugust – kogu aeg on näiteks kritiseeritud sularaha kättesaadavust maapiirkondades. Ligi aasta aega tagasi, kui meil koostööplaan Eesti Postiga läbi kukkus, mõtlesime välja ülilihtsa lahenduse: viisime külapoodidesse masinad ja anname seal raha kätte. Praegu on meil 28 sellist punkti ja kohe avame veel kümme, mitu neist väikesaartel. Keskmine summa inimese kohta on kuus 60 eurot – see näitabki, et inimese igapäevase tarbimisvajaduse katab ära. Ei ole palju inimesi, kes seda võimalust kasutab, alla 2000, aga nende inimeste jaoks on see ülioluline. Eesti keele kõnelejaid on nii vähe, et me ei saa öelda, et kui ei meeldi, siis mine ära. Vastasel juhul meie keel ja kultuur ei säiliks. Seega on meil ülesanne seista igaühe eest. Kui on tuhat inimest, siis on tuhat inimest, ja me peame neile sularaha kätte tooma. Sest külad on juba praegu tühjad. Need on ainult kaardil, nagu ühes filmis kunagi öeldi.

Teisalt tegeleme digiotsaga muidugi ka. Meie mobiilipank sai juba viieaastaseks. Meie õppimiskoht on võib-olla see, et me ei ole suutnud nii edevat turundust sinna teha. Ent aasta tagasi tehti meie mobiilipangas seitse korda rohkem makseid kui kontorivõrgus kokku. Poole aastaga kasvas see 12 korrani ja aasta lõpuks 15ni. Seda kasutab 100 000 inimest. Kontojäägi raputamine on juba täiesti normaalne asi.

Millisena näete teie pankuri rolli tänapäeva ühiskonnas? Ega see ole vist kunagi väga armastatud olnud. Ma saan aru, et te ise ka oma peret näiteks väga näidata ei taha, kuna praegu on head ajad, aga äkki ühel päeval enam ei ole.

Meie roll on laiema ühiskonna jaoks see, et me saame kätte tuua neid asju, mis muidu ei ole kättesaadavad. Kasvõi kodu ostmine: kui ei ole madratsisse raha kogutud – paljudel ei ole –, siis toome need asjad kätte. Pangandus sai Veneetsias 14. sajandil alguse sellest, et anti raha finantseerimaks väliskaubandust. Muidu ei olnud see võimalik. Suure universaalpanga roll väikses riigis nagu Eesti on võimaldada paljudele peredele unistused teoks teha. 6300 uut kodu eelmisel aastal ei ole vähe. Ja veel terve hulk autosid ja pesumasinaid. Ettevõtted samamoodi.

Aga pabistate siiski selle pärast, et kui halvad ajad tulevad, siis hakatakse munadega loopima?

Seda ei usu. Enda arvates on mul südametunnistus puhas, nii et pole nagu põhjust. Kõige suurem kompliment pangatöötajale on see, kui inimene tuleb poole aasta pärast tagasi ja ütleb, et jumal tänatud, et te ei andnud mulle laenu, sest tegelikult ma poleks jõudnud seda tagasi maksta. Seda juhtub harva, aga juhtub. Lõhki laenamine on ka ettevõtete puhul tegelikult suhteliselt valus küsimus. Võib olla korralik ärimudel, aga mingil hetkel lihtsalt ei ole raha kontol. Samamoodi võib tark inimene töö kaotada. Need on valusad otsused.

Paljud arvavad, et seoses suurte koondamistega on halvad ajad juba käes.

Ma arvan, et Eesti majandusele tervikuna võiks punase pastakaga üles märkida tänavu 11. veebruari, kui PKC teatas oma tehase sulgemisest. Arvan, et see on märgilise tähtsusega päev kogu meie 6–7 aasta majandusloos, sest meie majandusmudel, mis on laiapõhjaline tootmine, läheb keerulisemaks. Tuleb küsida suuremat marginaali ja maksta inimestele rohkem palka. 1990ndate lõpus pandi kilusid karpi ja saadeti Ukrainasse sprottide nime all, kusjuures karbid maksid kolmveerandi tootest ja kilud kümnendiku. Nii kui keskmine palk tõusis üle 4000 krooni, see ärimudel enam ei töötanud.

PKC tähendab, et ka selline ärimudel ei toimi enam. See on väga halb neile inimestele, kes kaotavad töö, aga majanduse seisukohast ongi tekkinud olukord, kus vastavalt kapitalistlikule turumajandusele sureb üks ärimudel lihtsalt välja. See on märgilise tähtsusega, et esimene väga suur tehas läks kinni. Ma loodan siiralt, et tegelikult on tööjõupuudus nii suur, et need inimesed leiavad rakenduse.

Kuuldavasti olete ise ka väga efektiivne inimene. Või vähemalt jõuate väga palju.

See ei ole efektiivsus. See on see, et ema ütles, et tuleb teha palju tööd. Efektiivne ma ei ole, ma lihtsalt proovin teha palju asju. Kui palju meil siin antud on, me ei tea, aga nii huvitav on.

Kas oskate endale siis vaba aja ka planeerida? Mida te lastega teete näiteks?

Seda võiks alati ikka rohkem olla. Lapsi oleme igasugu reisidele kaasa vedanud – süda hakkab kuidagi verd tilkuma, et kuidas me ei võta neid kaasa. Paar korda oleme käinud ilma ja pärast alati mõelnud, et nad võiks ju ka siin olla. Kui tütar oli viiene, siis käisime Sri Lankal. Seal olid toredad budistlikud templid ja me ronisime ühte, mis oli mäe otsas. Templisse sisenemiseks tuli jalatsid ära võtta. Tütar arvas, et vaat kui tore. Aga päike paistis lagipähe, sooja oli 35 kraadi – nendel kividel oleks saanud ilmselt mune praadida. Ja siis tuli karjatus.

Aga siiamaani, kui küsida, kas ta teab midagi budismist, siis esiteks tuleb meelde, kus ta keksis ja teiseks onu Nandana. Rentisime seal nimelt bussi ja meiega oli mitu päeva bussijuht, kelle nahk oli süsimust ja silmad punased. Esimestel päevadel oli palju küsimusi, et miks tal on silmad punased ja miks nahk musta värvi, aga mõni aeg läks mööda ja nad harjusid ära. New Yorgis tirisime lapsed Guggenheimi kunstimuuseumi. Ma arvan, et neile jäigi see saksa 50ndate kunstirühmituse kunst väga kaugeks, nad ei saanud midagi sellest aru, aga Guggenheimi maja nägemine oli põnev.

Kui me Eestis näiteks maal oleme, siis inimesed helistavad, tulevad läbi. Ma vaatan ikka oma e-maile, mis on tobe harjumus, aga ma ei saa ka ilma. Kui oled reisil ja füüsiliselt eraldatud, siis on iseendale lihtsam. Tegelikult võiks ju heisata valge lipu ja öelda, et ma praegu ei vasta, aga ma vaatan, et tore poiss helistab, äkki tal on mure, ikka võtan vastu.

Lõõgastumiseks armastab Kitt suusatada või tennist mängida. Foto: Foto: Albert Truuväärt

Ma kuulsin ka, et te olete väga meeldiv inimene, aga niikaua, kuni teiega ühel nõul olla.

Eks ma kipun oma arvamusi isiklikult võtma, aga ma ei ole mingi usuhull. Kui tuleb mingi uus arvamus, mis eelmise kummutab, siis muudan oma arvamust. Paljud ei suuda sellega võib-olla kaasas käia: kuidas sa eile ütlesid nii ja täna on teistmoodi? Aga laekus uut infot. Samamoodi on komplekssüsteemidega: kui tuleb uut infot peale, siis võib kogu süsteem kardinaalselt üleöö muutuda. See ei tähenda, et ma oleks tuulelipp, aga argumenteeritud arutelu peab kuidagi aksiomaatilisse teooriasse mahtuma.

Kui keegi on mu peale pahane, siis ma üldiselt tahan aru saada, miks. Kui olen kellelegi halvasti öelnud, palun vabandust. Õhtuks tuleb ära leppida. Isegi lapsega võid tülitseda ainult kuni selle hetkeni, kui ta läheb voodisse. Mis sa ikka seda hommikuni kaasas kannad. Lõppude lõpuks, nagu mul sõber ütleb, et mida sa kakled. Näiteks perekonnas on ju selge, et sa ei lähe sellepärast laiali – mis sa siis hoiad tüli üleval, lepi ära.

Mida tulevik teile toob?

Ma tegelen väga erinevate asjadega. Olen ehk natuke roostes diferentsiaalvõrrandite lahendamisega, sellega ma hakkama ei saa, aga mingite lihtsamate asjadega küll. Ma võiks tegeleda näiteks majandusteadusega, minna õppejõuks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga vähemasti proovin olla selleks positiivselt ette valmistatud ja mitmel pool silmad lahti hoida. Tänapäeval peakski üksikisiku tegevus olema suunatud sellele, et võimalikult erinevatelt elualadelt ja inforuumidest infot koguda. Kui sa käid klapid peas ringi, siis sa ei ole valmis selleks, et ühiskond su ümber muutub. See võib hästi valus olla.

CV

Sündinud 26.04.1977

Haridus

2001–2005 TTÜ, loodus- ja täppisteadused, tehnilise füüsika doktor

1996–2001 Tallinna Tehnikaülikool, majandus/ärijuhtimine/ettevõtlus magister

1994–1999 Tallinna Tehnikaülikool, sotsiaalteaduste bakalaureus

Töö

2015–... Swedbank AS, juhatuse esimees

2010–2014 Swedbank, ettevõtete pangandus, tegevdirektor

2008–2010 Swedbank, varahaldustoodete divisjon, divisjoni direktor

2007–2008 Hansa Investeerimisfondid AS, juhatuse esimees

2004–2007 Hansa Investeerimisfondid AS, fondijuht

2003–2004 Hansa Investeerimisfondid AS, portfellihaldur

1999–2003 LHV Varahaldus AS, fondijuht, CEO

1998–1999 Hansa Aktivate Juhtimise AS, fondijuht

1997–1998 Eesti Investeerimispank, aktsiadiiler

1995–1997 Põhja-Eesti Pank, treasury, analüütik

Muu

Tallinna Tehnikaülikooli kuratooriumi liige alates 2015, külalisprofessor samas alates 2014

Presidendi mõttekoja liige alates 2012

Eesti Pangaliidu juhatuse esimees ning Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liige alates 2015

Abielus, kaks last