Mis sai küüditamisele määratud inimestest, keda rongile ei saadetud?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Liis Treimann

1949. aasta märtsis oli nõukogude võimul plaanis Eestist Siberisse saata ligi 9000 perekonda ehk rohkem kui 32 000 inimest. Lõplikke andmeid nii planeeritud kui ka tegelikult küüditatute kohta ei ole, kuid teame, et 67 aastat tagasi viidi siit loomavagunites minema rohkem kui 22 000 inimest. Mis sai neist ligi 10 000 inimesest, kes olid nimekirjas, kuid keda rongile ei saadetud?

25. märtsi varahommikul ei olnud kõik inimesed oma kodudes – kes oli sõpradel või sugulastel külas, kes oli varakult tööle või loomi talitama läinud, kes oli hiljuti ära kolinud. Mitmed, saades teada, mis toimub, põgenesid. Paljud nimekirjades olnud istusid aga inimõiguste instituudi teatel «rahvavaenlastena» vangis.

Põhjalik eeltöö küüditamise läbiviimiseks ei olnud piisavalt detailne, et saada kätte kõiki nimekirjades olnuid ja nende pereliikmeid. Nõukogude Liidus oli aga plaani täitmine oluline ning nii võeti nimekirjas olnute mitteleidmisel kaasa ka neid, keda nimekirjades üldse polnudki.

Neid, kes erinevatel põhjustel kodus ei viibinud, ei oodanud aga rahulik elu. Paljud inimesed saadi kätte ja saadeti hiljem Siberisse; mitmed, eriti lapsed ja noored, kelle pereliikmed olid küüditatud, läksid «vabatahtlikult» perele järele. Taga otsiti neid, kelle puhul kaheldi, et nad end varjavad. Oli neid, kes vangistati, ja oli neid, kes tapeti. Küsimust, mida teha nendega, kes küüditamise eest varjusid, tõstatati võimukoridorides kuni 1953. aastani.

25. märtsil meenutatakse kõiki küüditatud ja represseeritud rohkem kui 32 000 eestlast ning süüdatakse küünlad lootuses, et taolisi inimsusevastaseid kuritegusid enam aset ei leiaks.

Tagasi üles