Mainekas Ameerika arhitekt Frank Lloyd Wright, kes ehitas New Yorgi kuulsa spiraalse Guggenheimi muuseumi ning propageeris betooni ja loodust ühendava «orgaanilise arhitektuuri» kontseptsiooni, on öelnud: «Kunst kunsti pärast on nende filosoofia, kel on kõht täis.» Tahes-tahtmata peegeldab kunst minevikku, olevikku ja sageli ka tulevikku. Kunst esitab küsimuse, kuidas me elame ja kuidas tahame elada. See kehtib ka arhitektuuri, kaasa arvatud suurte infrastruktuuriprojektide arhitektuuri puhul.
Eesti Arhitektide Liidu torujuhtmemudeli installatsioon Veneetsia biennaalil ei ole kunst kunsti pärast. Noored arhitektid ja kunstnikud, kes selle üles panid, ütlesid, et eesmärgiks on rõhutada arhitektuuri ja poliitika seost, testida kriitilise kunsti ja arhitektuuri võimalusi ning ühtlasi tõmmata tähelepanu mitmetele tänapäeva maastikuruumi, poliitilise ruumi, infra-struktuuri ja energeetika probleemidele. Nord Stream on selle projekti üle rõõmus kahel põhjusel.
Esiteks rõhutab projekti arutelu kunsti kontekstis Läänemere torujuhtme tähtsust üleeuroopalise ettevõtmisena, millele EL on andnud ühe tähtsama kogu Euroopat hõlmava infrastruktuuriprojekti staatuse. Teiseks annab installatsioon Nord Streamile võimaluse rõhutada firma läbipaistvuspoliitikat ja avatust dialoogile torujuhtme eesmärkide, keskkonna, ehituse ja turvalisuse osas.
Eesti projekt tõstatab täiesti õigustatult küsimused, millele Nord Stream on algusest peale pühendanud palju tähelepanu. Lõpuks taanduvad kõik need probleemid ühele, väga põhimõttelisele küsimusele, mida esitavad üheskoos kunstnikud, arhitektid, kodanikud, poliitikud, tarbijad ja vastutustundlikud firmad: kuidas me soovime elada? Sellele saab vastata väga erinevalt. Kuid paljudes vastustes võib peituda rohkem üksmeelt, kui esialgu paistab.
Jõuline kunstiprojekt on paigaldatud betooni valatud tugedele ja kulgeb piki biennaali käiguteed. See on tõstetud maapinnast kõrgemale, mis tagab hea nähtavuse. Tänapäeval peetakse mitmeid infrastruktuuriprojekte tehnilise arhitektuuri silmapaistvateks saavutusteks. Üks selliseid on kuue sõiduteerea ja kahe raudteeliiniga Lissaboni 25. aprilli sild (Ponte 25 de Abril). Selle rajajad lasksid kujutlusvõimel vohada ja tulemuseks oli üks Lõuna-Euroopa mõjuavaldavamaid vaatamisväärsusi. Hooveri tamm Las Vegase lähedal, mis omal ajal oli maailma suurim elektrijaam, tõmbab igal aastal ligi tuhandeid turiste, kes imetlevad hiiglasliku betoonrajatise elegantset art deco stiili. Infrastruktuuriprojektidest võivad saada kunstiteosed.
Ehkki Nord Streami tähtsus Euroopale on monumentaalne, on väheusutav, et ka sellest saaks kunstiteos. Seda vähemalt mitte inimsilmale, sest torujuhe kulgeb ju mere all. Kui me kahandaksime Läänemere olümpiaujula mõõtmetesse, siis kujutaks Nord Streami torujuhe läbimõõdult endast selle põhjas lebavat kümmet ühendatud kokteilikõrt.
Biennaali torujuhtme kunstiprojekti ja Nord Streami vahel on üks huvipakkuv sarnasus. Eesti delegatsioon vajas heakskiitu biennaali rahvuspaviljonidelt, mille juurest installatsioon möödus. Korraldajate sõnul polnud see väga lihtne ega läinud kiiresti, kuid lõpuks andsid oma nõusoleku nii Saksamaa, Kanada, Suurbritannia, Tšehhi, Slovakkia, Prantsusmaa, Põhjamaad, Jaapan kui ka Venemaa.
On selge, et võrreldes kunstinäitusega on tegeliku torujuhtme rajamisega seotud õigusküsimused palju keerulisemad. Piiriülese projektina peab Nord Stream arvestama nii rahvusvaheliste konventsioonide kui ka kõigi riikide seadustega, mille vesi torujuhe läbib: Venemaa, Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa. Espoo konventsiooni järgivad rahvusvahelised konsultatsioonid algasid 2006. aastal. Lõplik heakskiit peaks saabuma 2009. aastal.
Nord Stream mõistab oma sotsiaalset vastutust energeetika infrastruktuuri jätkusuutlikus arendamises, andes samas püsiva panuse ühiskonda, keskkonda ja kultuuriellu. Seepärast toetab firma piiriüleseid projekte mitmes valdkonnas.
Nord Stream rõõmustab ka Eesti biennaaliprojekti üle, sest see aitab kaasa objektiivsele, tulemustele suunatud dialoogile.