Möödunud nädala reedel leidis Paalalinna kortermaja trepikojas aset traagiline sündmus, kus 38-aastane Rene tulistas surnuks talle ette sattunud 39-aastase pereisa Alari. Rene ema soovib avaldada lahkunu omastele siirast ja sügavat kaastunnet.
Viljandi tulistajat ei võetud haiglas jutule (3)
22. aprill 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«On väga kurb, et selline traagiline lugu on juhtunud,» märkis ta oma avalduses. Et ajakirjanduses on ilmunud artikleid, mis ei kajasta tegelikku olukorda päris õigesti, pidas ta vajalikuks esitada omapoolne selgitus. Samas pole ta valmis andma intervjuusid, sest on juhtunust väga šokeeritud.
«Soovin öelda, et olen emana oma poja ravimisel teinud lähedaste toel kõik, mida olen osanud ja suutnud,» seisab naise saadetud kirjas. «Olen aastaid proovinud oma murele Rene pärast lahendust leida, kuid olen jäänud praktiliselt ilma abita.»
Psühhiaatriahaigla ei ole tema sõnul pidanud vajalikuks Rened ravile võtta, kuigi pereliikmete meelest on põhjust tahtest olenematuks raviks. Meest on korduvalt haiglasse viia üritanud.
Viimastel kuudel poja vaimset tervist jälgides oli ema aga veendunud, et poeg vajab pikaajalist statsionaarset ravi. «Otsustasin viimases hädas esmaspäeval, 11. aprillil uuesti pöörduda, seekord psühhiaatriakliiniku asemel sotsiaalametisse. Kokkusaamise aja sain reedeks, 15. aprilliks kella 15ks. Paraku oli siis juba liiga hilja,» ütles ta. Traagiline juhtum leidis aset samal päeval umbes kolm tundi varem.
Neljapäeval, 14. aprillil oli Rene ema sõnul ise läinud Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonda, kust ta saadeti Jämejala haiglasse. Ema sõnade kohaselt jooksutati Rened sel päeval korduvalt ühest haigemajast teise, kuid abi ta ei saanud.
Ambulatoorse ravi ja diagnostika kliiniku ülemarst Mati Kallas ütles, et EMOs käimise kohta nimetatud päeval dokumenti küll pole, aga kui inimesel on selgelt psüühilised probleemid, saadetaksegi ta psühhiaatriakliinikusse edasi.
Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku akuutpsühhiaatria ja vastuvõtu osakonna juhataja Pille Talvik lausus, et pole isegi tähtis, kas või kelle juures reedel kasuisa relvakapi lõhkunud ja sealt tulirelva haaranud patsient päev varem käis. Loeb vaid see, mida ta rääkis.
«Kui ta räägib kõigest, mis teda häirib, saab ta asjakohast abi,» selgitas psühhiaater. «Kui ta räägib osaliselt, aidatakse teda osaliselt.» Tihti eelistavad patsiendid arsti sõnul psühhoosi põhitunnuseid maha salata. «Kui ta jätab rääkimata, et tema kaaslased kiusavad teda ja lasevad näiteks pistikupesadest gaasi või mürki, pole arstil midagi teha,» kõneles Talvik. Kui patsient ütleb vaid, et tal on raskusi magamisega või esineb pingeid, kirjutatakse talle diasepaami (ärevust leevendav ravim – toim).
Olgugi et perekond nägi korduvalt tarvidust tahtest olenematu ravi alustamiseks, olevat see isegi juhul, kui patsient ise raviga nõustub, Talviku sõnul võimatu. Ravi alustamiseks peab patsient ravist keelduma, olema selgelt ohtlik ja lisaks peab tema psüühikahäire väljenduma moel, mis on mõistetav ka kohtunikule. Lõpetuseks märkis psühhiaater Talvik, et süüdistava pilguga arsti poole vaatamine ei aita ühiskonda edasi.