Inimkaubitseja Kaido Mosen (47) sai oma kodus Tartu linnas 51-aastast Lead orjana pidada ligi viis aastat ilma, et ükski pealtnägija sellest politseile oleks teada andnud. Naise väärkohtlemisele jõudis juhusliku seaduserikkumise abil jälile noor politseiuurija.
Tartu politseijaoskonna juhtivuurija Peeter Pärn kinnitas Postimehele, et antud kriminaalasjas ei pöördutud politsei poole süüteoteate või kahtlusi äratanud tähelepanekutega kordagi.
«Juhtumi hargnemiseni viis algselt ühe noore uurija põhjalik töö sootuks teise juhtumi uurimisel. See hõlmas lihtsakoelisemat kahtlust – ühele sõidukile olid ebaseaduslikult paigaldatud vilkurid, kuigi alarmsõit sellele masinale ei olnud lubatud. Tegu oli Kaido Moseni kasutuses olnud sõidukiga,» meenutas Pärn.
Sama politseinik suhtles Pärna sõnul erinevate kogukonnaliikmetega ning vestlustest hakkas kergelt kumama viiteid selle kohta, et mees võib olla ka väärkohelnud oma majas elavat naist.
Politsei asus koguma tõendeid, mis seda kahtlust kinnitaks või ümber lükkaks. «Iga järgmine infokild viis aga uurijad tõdemuseni, et naist pole üksnes väärkoheldud, vaid mitmeteks aastateks jõhkralt orjastatud,» lausus Pärn. Seejärel tegutseti kiirelt selle nimel, et naise kaitstus tagada, talle tuge ja turvalist elukohta pakkuda.
Kuid miks Moseni sõpru ja tuttavaid, kes orjastatud naist näinud olid, kuriteost teatamata jätmise eest vastutusele ei võetud? Pärna sõnul selgus uurimise käigus, et mõned kõrvalised inimesed tõepoolest kahtlustasid või isegi märkasid naise suhtes toime pandud vägivalda.
«Kaido Mosen lõi neile ettekujutluse ohvrist kui samas majas elavast sugulasest, kes n-ö «vaid vahepeal ja põhjusega» peksa sai,» selgitas juhtivuurija ja märkis: «Keegi kõrvalistest ei teadvustanud, et naise suhtes võib olla toime pandud kordi raskem kuritegu.»
Pärn tõdes, et kehaline väärkohtlemine, millest saanuks ja võinuks tunnistajad politseile teada anda, on aga teise astme kuritegu, millest teatamata jätmisel seadus isiku vastutusele võtmist ette ei näe. Selline vastutus lasub karistusseadustiku järgi esimese astme kuritegudele.
«Rõhutame siiski, et kui kellelgi on ka pelgalt kahtlus näiteks väärkohtlemise või muu süüteo osas, ei tohi ükskõikseks jääda. Iga tähelepaneku toel saab politsei kontrollida sellise kahtluse üksikasjad ning abivajajad ei jää abita, kurjategijad karistuseta,» toonitas Pärn.
Märtsis määras Tartu maakohus Mosenile liitkaristusena neli ja pool aastat vangistust. Kohus mõistis mehelt välja nii Lealt võetud pensioni kui ka sotsiaaltoetused ehk rohkem kui 17 000 eurot, sellele lisaks ligi 17 000 eurot petetud firmadele tekitatud kahju. Leale tekitatud mittevaralise kahjuna mõistis kohus Mosenilt lisaks välja 150 000 eurot.
Praegu peaksid inimkaubanduse ohvrid abi saamiseks pöörduma politsei või sotsiaalkindlustusameti poole. Selleks on vajalik ka kuriteoteate esitamine, sest see annab õiguse teenuseid saada.
Inimkaubanduse ohvritele pakutakse sotsiaalkindlustusameti kaudu turvalist majutust, toitlustust, materiaalset abi, psühholoogilist abi, terviseteenuseid, vajadusel tõlketeenust ja muud abi. Sotsiaalkindlustusametil on sõlmitud lepingud erinevate teenusepakkujatega ning amet suunab ohvrid õigeid teenuseid saama.
«Tegeleme just ohvriabi seaduse muutmisega, et inimkaubanduse ohvrid veelgi paremini abi saaksid. Alates 2017. aastast on võimalik teenuseid saada ka siis, kui kuriteoteadet pole esitatud. Paljud ohvrid ei taha teadet esitada, nad kardavad ega ole valmis uurimisasutusele endaga juhtunust rääkima,» ütles sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Oskar Lepik. Ta kinnitas, et õigus saada kuni 60 päeva teenuseid ilma kuriteoteateta annaks parema võimaluse inimest abistada.
Inimkaubanduse ennetamine on Lepiku sõnul alates 2006. aastast olnud riiklikes tegevuskavades ja ennetamise ning tõkestamise kohustused on pandud erinevatele ametiasutustele. Näiteks sotsiaalministeerium rahastab loenguid kutsekoolides, et rääkida noortele inimkaubanduse ohtudest ja sellest, kuidas turvaliselt välismaale tööle minna. Inimkaubanduse ennetamiseks ja ohvrite abistamiseks on nõuandeliin 6607 320.
Eestis on inimkaubandust käsitleva paragrahvi 133 alusel aastatel 2009–2015 süüdi mõistetud kokku 18 inimest, süüdistus on esitatud 34 inimesele. Mullu mõisteti inimkaubanduses süüdi neli inimest, kuigi süüdistuse sai rekordiliselt üheksa inimest.
Kui varasematel aastatel jäi inimkaubitsejatele mõistetud liitkaristus 1–3 aasta pikkuse vangistuseni või saadi tingimisi karistus, oli mullu keskmine liitkaristus juba 6–10 aastat reaalset vangistust.
Mullu kritiseeris Eesti riigi tegevust inimkaubandusega võitlemisel USA aastaraport, mis ütles, et Eesti valitsuse tegevus ei vasta inimkaubanduse elimineerimise miinimumnõuetele, kuigi selle poole püüeldakse.
Seetõttu asetati Eesti riik samale tasemele Läti ja Leeduga ning maha jäädi enamikest Lääne-Euroopa riikidest. Eestiga võrdsel tasemel oli näiteks Türgi, Gruusia, Iraak ja Afganistan.
Ameerika raport märkis muu hulgas, et Eesti kohtu määratud karistused inimkaubitsejatele kipuvad olema liiga leebed. Justiitsministeerium kommenteeris toona, et tegelikult on karistusmäär meil kõrge, aga selle reaalne rakendamine võiks olla teistsugune.