Viis põhjust, miks riigiasutused peab just Tallinnast ära viima

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Katrin Pihor

FOTO: Erakogu

Kui seni on riigireformi puhul enim tähelepanu saanud maavalitsuste kaotamine, siis vähemtähtis pole ka riigiasutuste pealinnast välja viimise plaan. Postimees küsis Praxise eksperdilt, millised on probleemid, mida riigiasutusi liigutades lahendada tuleb.

Praxise juhatuse esimehe kohusetäitja Katrin Pihori sõnul on riigireformiga välja käidud idee viia riigiasutusi maale igati kiiduväärt. «Eesti e-riigi arendamise tulemusena on meil mitmeid riigiasutusi nagu Maksu- ja tolliamet või Statistikaamet, kus kokkupuude teenuse tarbijaga toimub peamiselt e-kanalite kaudu.» Kuna kodanikele pakutavad teenused on elektroonilised, ei pea need asutused paiknema Tallinnas.

Mis puudutab tundmatus kohas kõht ees vette hüppamist, siis Pihori sõnul on Haridus- ja teadusministeeriumil olemas kogemus, kuidas kahes kohas toimida. «Jah, loomulikult koonduvad Tallinna näiteks poliitika kujundamisega tegelevad kõrgemad ametnikud,  sest neil on teiste omasugustega lihtsam läbirääkimisi pidada ja konsensust otsida. Aga taustajõud: analüüsiosakonnad, rakendamine, järelevalve, tugiteenused võivad ju paikneda regioonides. Pealegi võib vaid kümnel uuel töökohal olla piirkonna arengule suur mõju.»

Ja see toob meid järgmise küsimuseni – kust need kümme uut töötajat leida? «Millegipärast on inimestel ettekujutus, et väljaspool Tallinna ei ole üldse nutikaid töötajaid. Uurisime eelmisel aastal eurorahade kasutamist ja nägime, et oma piirkonda arendada soovivaid inimesi jagub igale poole. Seega ei maksa karta, et väljaspool Tallinna on inimesed ebakompetentsed või harimatud,» ütles Pihor ja lisas, et kui seni on liigutud töökohtade järel maapiirkondadest ära, siis vast leidub ka tulevikus inimesi, kes töökohtadele järele liiguvad.

Olles maha kriipsutanud probleemid riigiasutuse klientide teenindamisega, eelneva kogemuse ja tööjõu puudumise, jääb sõelale mure töökohtade elik laudade-toolide-arvutitega. Või ka mitte… Sest milleks muuks on koalitsioonileppesse raiutud lubadus rajada maapiirkondadesse avaliku sektori tarbeks 3000 kaugtöökohta ja sisustada maavalitsustest tühjaks jäänud hooned riigimajadeks.

Aga see kõik ju maksab! Ja mitte vähe?! Ent Pihori sõnul ei ole asi siiski rahas, vaid ühiskonna valikutes: «Tasakaalustatud regionaalareng ongi kallis, aga meil on valida, kas Eesti koondub Tallinna ja Harjumaale või säilib elutegevus  ka väljaspool pealinna. Kui riigi eesmärk on tasakaalustatud regionaalareng, siis riigi kohaloleku suurendamine piirkondades on üks meede, kuidas seda tagada.» Siinkohal ei maksa unustada, et need bürokraatlikuna tunduvad sõnad kõlavad kontekstis, kus riigireformiga on plaanis sulgeda maavalitsused, mille heaks töötab täna 500 inimest. 

Tõsi, kuna reform on algusjärgus, pole täna veel selge, kui palju töötajaid maavalitsuste sulgemise järel üle jääb ning kui palju töökohti riigiasutused pealinnast välja viivad. Nii ei jäägi üle muud, kui oodata 1. novembrit, mil rahandusministeerium esitab valitsuskabinetile riigiasutuste tulevikku puudutavad plaanid.

    Tagasi üles