Riigikantselei selgitusel saab ajaloolisest Rüütelkonna hoonest pärast selle restaureerimist Eesti 100. sünnipäevaks riigi esindushoone, kus hakkavad kohtumisi korraldama nii ministrid, peaminister kui ka president.
Pärast eesistumist valmivast Rüütelkonna majast saab riigi uus esindushoone (1)
28. juuli 2016, 14:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikantselei kommunikatsioonijuhi Kristiina Tiimuse sõnul on selge, et Rüütelkonna hoonet ei jõuta restaureerida Eesti eesistumiseks Euroopa Liidus, mis lükkus pool aastat planeeritust varasemaks. «Eesistumise ajaks hoone tõepoolest ei valmi, kuid igal juhul võiks hoone saada valmis Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul,» lausus ta.
Rüütelkonna hoonesse oli eesistumise alguses plaanitud väiksemaid kohtumisi. «Kindlasti on sellest kahju, aga kuna kummaski ei olnud ruume kõige suuremate ürituste jaoks, siis sellega me saame hakkama,» nentis riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Piret Lilleväli.
Kristiina Tiimuse selgitusel saab maja olema riigi esindushoone, kus saab korraldada erinevaid protokollilisi üritusi, näiteks presidendi, peaministri, ministrite või riigikogu kohtumisi, nõupidamisi ja vastuvõtte. Muul ajal on hoone plaanis avada tutvumiseks ka tavakülastajatele.
Valitsus eraldas hoone restaureerimiseks 5,3 miljonit eurot.
Ajaloolaste Andres Kasekampi ja Ants Heina kaasabil on riigikantselei pannud kokku hoone sisekujunduse kontseptsiooni, mida Eesti Ajaloomuuseum täiendas ideedega kasutada erinevaid elektroonilisi lahendusi.
Hoone jutustab Eesti riikluse lugu läbi hoones tegutsenud institutsioonide ja asutuste. Alates 1849. aastast, mil ehitis valmis, on see olnud nii Eestimaa rüütelkond, välisministeerium, rahvusraamatukogu kui ka Eesti Kunstiakadeemia.
Taastada maapäevade saal
Riigikantselei soovib koostöös ajaloomuuseumiga rüütelkonna hoones võimalikult algupäraselt taastada maapäevade toimumise saali sisekujunduse, sealhulgas eksponeerida 280 aadlivappi.
Vapitahvlid on kõik säilinud, suures osas heas seisukorras ning nende järjestus seinal on fotode ja dokumentatsiooni põhjal võimalik täielikult taastada.
Eesti omariiklust tutvustatakse hoones läbi Eesti riigi alusdokumentide, näiteks iseseisvusmanifesti ja põhiseaduste. Rahvusarhiivi abiga valitakse välja ka teisi olulisi ja huvitavaid dokumente (välissuhtlus, okupatsioon, eksiilvalitsuse tegevus, taasiseseisvumine), mis räägivad Eesti riigi tekkest ja arengust. Lisaks saab eksponeerida riigi teenetemärke ning presidendile, peaministrile ja teistele riigi esindusisikutele tehtud riiklikke kingitusi.
Välisministri kabinet on võimalik taastada 1923. aasta projekti järgi. Kahjuks ei ole säilinud ministri kabineti mööbel, kuid eksponeerimist leiab Toompea päevilt pärit väliministeeriumi kantselei mööbel. Huvitavat materjali on säilinud välisminister Ernst Jaaksoni isikuarhiivis. Kabineti kujunduskontseptsiooni ja eksponaatide osas teeb riigikantselei koostööd välisministeeriumiga.
Raamatukokku plaanitakse koondada Eesti riigi kujunemist ja mõtet oluliselt mõjutanud teosed, näiteks Juhan Liivi luuletused («ükskord on Eesti riik») ja Le Duci 1855. aasta reisikiri, milles ennustati Eesti riigi teket. Teoste valimiseks ja väljapanekuks on riigikantselei abi palunud Eesti rahvusraamatukogult. Raamatukokku plaanitakse rahvusarhiivist tagasi tuua rüütelkonna kantselei ja arhiivi kapid.
Rüütelkonna rootsiaegses hoones saab rääkida Eesti vapi lugu. Nimelt kinnitati Rootsi ajal esmakordselt kolme lõviga vapp Eestimaa (hertsogkonna) ametlikuks tunnuseks.
Rüütelkonnast ja selle hoonest
1580. aastatel moodustasid nelja maakonna – Harju, Lääne, Viru ja Järva – aadlikud Eestimaa rüütelkonna. Rüütelkond oli seisuslik maa omavalitsus, mille moodustasid algselt maahärra vasallid, hiljem rüütlimõisa omanikud.
Rüütelkond kui maa esindus- ja haldusorgan reguleeris Põhja-Eestis 13. sajandist kuni Eesti Vabariigi tekkeni peaaegu kõiki eluvaldkondi alates haridusest ja lõpetades majandusega.
Rüütelkonna kõrgeim organ oli iga kolme aasta tagant kogunev maapäev (Landtag), kus ühe häälega olid esindatud kõik kubermangu rüütlimõisad – st kogu maa koos rahvaga. Maapäeval oli seaduseelnõude algatamise õigus ja lubatud pöörduda otse keisri poole.
Rüütelkonna juures tegutses rida ajutisi või alalisi komisjone ja komiteesid: matriklikomisjon, agraarkomisjon, reguleerimiskomisjon, Eestimaa Rüütelkonna teedekomisjon, maaparanduskomisjon, Eestimaa maamaksu komisjon, maal asuvate tööstusettevõtete hindamise komisjon, laenukomisjon, fideikomisside komisjon, küttepuude ja õlgede varumise komisjon, Tallinna küttepuudega varustamise komisjon, stipendiumikomisjon, Eestimaa tervishoiu komisjon, veterinaaralane komisjon, viinatootjate komitee, telefonikomitee. Lisaks korraldas Eestimaa rüütelkond kohtute, politsei ja vanglate ülalpidamist.
Rüütelkonna komitee pidas oma senises rollis viimase istungi 15. juunil 1920 – päeval, mil Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse.
Eesti Vabariigi asutuste loomise ja tööle hakkamisega 1918. aastal tekkis koheselt suur ametiruumide vajadus. Erinevalt Läti otsusest võtta parlamendihoonena kasutusele Liivimaa Rüütelkonna maja, pidas meie Asutav Kogu vajalikuks parlamendile uue maja ehitamist. Seepeale 1919. aasta aprillis pöördus kohtuminister Ajutise Valitsuse poole palvega anda rüütelkonna hoone kohtuministeeriumi ja kõrgema riigikohtu käsutusse.
5.–9. juuni 1919 rekvireeriti rüütelkonna hoone päraldised ja sisseseade. Neli päeva kestnud ülevõtmise kohta koostati detailne akt, millest nähtub ruumide sisseseade ja osaliselt funktsioongi. Muu hulgas anti Eesti kohtuministeeriumile üle 275 vappi maapäeva saali seintel, kuus papist vappi tõllakuurist ja neli vapijoonistust arhiiviruumist.
Kohtuministeeriumi isikkoosseisu suurenedes muutus ruumipuudus aina teravamaks. 1919. aasta sügisel selgus, et suur saal on liialt külm ja seda ei olnud võimalik Riigi Teatajal kasutada. Sama aasta lõpuks oli ka selge, et kõrgem kohus ei hakka kunagi paiknema rüütelkonna hoones, sest Asutav Kogu oli määranud riigikohtu asukohaks Tartu. Tekkis teadmine, et kohtuministeeriumi pigem kantseleilised vajadused ei sobinud kokku Eestimaa esindushoone ruumikasutusega.
Hoopis enam vastas maja välisministeeriumi vajadustele ning hoone üleandmise otsus tehtigi 1920. aasta lõpus. Maja tegelik üleandmine välisministeeriumile toimus 20. detsembril 1920 ning välisministeerium asus majja 1921. aastal. Peagi algasid ettevalmistused hoone välisministeeriumi tarvis ümberkorraldamiseks. Arhitekt Burmann valmistas ette ümberehitusprojekti, sh ministri kabineti ja ministri neljatoalise ametikorteri kohta. 1923. aasta oktoobriks oli ümberehitus ka valmis.
Eesti okupeerimisel lõpetati välisministeeriumi tegevus. 1948. aastast tegutses hoones tänane rahvusraamatukogu. Pärast rahvusraamatukogu väljakolimist avati rüütelkonna hoones kunstimuuseumi ekspositsioon, 2009. aastal sai maja enda käsutusse Eesti Kunstiakadeemia.