Täiuslikud võõrad

Foto: Kaader filmist

«Igaühel meist on kolm elu: avalik, privaatne, salajane,» ütleb filmi alapealkiri või moto. Avaliku ehk välimisega on asi selge, samuti privaatsega – see me eraelu. Ja salajane osa on siis see, mida tõesti ei tea alati ka inimese päris-päris lähiring, näiteks elukaaslane või abikaasa.

Eks meil kõigil on neid saladusi, mõnel süütumad, mõnel rõlgemad. Siin lähebki kohe põnevaks, kui lapsepõlvesõprade ja nende abikaasade õhtusöömaajal tuleb väga sujuvalt päevakorda mäng telefonidega. Põnevusega hääles pakub üks abikaasadest, ametilt psühholoog, et mängime õige söömaaja kõrvale ühte mängu: kõik, mis õhtu jooksul telefonidesse laekub, on lauas avalik: kõned, sõnumid, teated, kirjad. Ta meelitab, et tunnevad kõik üksteist kaua ja neil ei ole ju omavahel saladusi, eks ole?

Etteruttavalt võib öelda, et kõik lauas istujad saavad oma laksud kätte. Sa pole julgenud oma lähematele sõpradele tunnistada, et oled gei? Traditsionaalsem heteroarmukese pidamine on selle kõrval tühiasi. Need asjad ju lausa anuvad avalikukstulekut, või vähemalt privaattsooni uudiseks tulekut – sõbrad ju on privaat- ehk eraelu. Süütumaid asju tuleb muidugi ka välja, nagu see, mida sa tegelikult arvad oma pere juurde elama võetud ämmast, ja mida arvatakse pereringis sinust.