Andreas Kaju Reformierakonna esimehe valimistest: lõpetaks Silvergate'i supist pekitükkide otsimise – see peatükk on läbi

Andreas Kaju ja Janek Mäggi saates «Vahetund Postimehega».

FOTO: Eero Vabamägi

Poliitika.guru toimetaja Andreas Kaju kirjutab Reformierakonna esimehe valimisi Postimehele kommenteerides, et talle teeb tuska, et huvi ei tunta enam sisuliste küsimuste vastu, vaid tegeletakse sellega, kuidas asjad näivad. Kaju märgib muu hulgas, et tema tahaks erakondade ees näha liidreid, kes julgevaid teha otsuseid, valikuid ja on valmis võtma riske pikaajaliselt õigete eesmärkide või strateegia nimel. Õige poliitiline käitumine tähendab aga vahel tegusid, mis on moraalinormide järgi kaheldavad, lisab ta.

Kaju kirjutab:

«Ma arvan, et avalikkusel on ükskõik, kes Reformierakonna sees keda parajasti toetab ja kuidas täpselt esimeest valitakse. Selline on ka minu suhtumine. Reformierakonna juhi kohale toimub reaalne konkurents ja sellega ei saa lähiminevikust kiidelda peale Keskerakonna eriti keegi – eeldusel, et mõlemad konkurendid valimispäevani vastu peavad. Mõlemad on kogenud poliitikud, kes on partei juhtimises osalenud kaua, seda nii Tallinnas kui üleriigiliselt. See on konkurents idee üle ja võimu pärast nende elluviimiseks. Seda tasub ka poliitikat vaatlevat inimestel kogu aeg meeles pidada.

Mina tahan, et Eesti peavooluerakondadel oleks tugevad juhid, kes teaks, mida nad teevad; ei unustaks, et ajavad Eesti asja; et poliitika pole argpüksidele ning et oma tõekspidamiste, poliitikate ja Eesti eest tuleb võidelda ja olla vajadusel valmis ka poliitiliselt ohvreid tooma, sealhulgas iseend. Nii Eesti inimesed kui ka demokraatlike riikide valijad mujal on tüdinenud korrektsuse ja kuvandi nimel tehtud pingutustest, mis matavad enda alla sisulised probleemid ja nende keerulised lahendused. Ajal, mil Euroopas pole investeeringud naasnud veel kriisieelsesse aega, mil Euroopa investeeringute osakaal Eesti majanduses hakkab peatselt langema, mil Eestisse tehtavate välisinvesteeringute osakaal ja sisemiste investeeringute osakaal on madal, mil Euroopa tootlikkuse kasv on läbi kahe kümnendi jäänud alla USA-le ja Aasiale, on mul mure nii Eesti kui Euroopa majanduse pärast, mitte sellepärast, kuidas toimivad Eesti erakonnad. Ja olen kindel, et Eesti valija on minuga selles küsimuses samal pool rindejoont. Tahame tugevaid, sisulisi poliitikuid, kellel on ideid, tegutsemisindu, sitkust ja sihikindlust ning juhtimisoskust noist ideedest vähemalt mõnigi ellu viia. Näen seda ootust ka Eesti ettevõtjate seas laiemalt, kellega mul on au koos töötada.

Ma ei tea, milline oleks Michali juhitud Reformierakond või mida arvata Pevkuri juhitud Reformierakonnast. Tean aga seda, et Reformierakonda ootab ees võibolla kaks ja pool aastat opositsiooni. Aga juba täna öösel peab ööistungil just Reformierakond, kelle poole vaatab Eestis see valija, kes tahab väiksemat riigi sekkumist inimeste ja majanduse toimimisse, juhtima opositsiooni ja näitama, et nendega peab arvestama. Läbi sisulise, ent intensiivse opositsioonitöö, mis aitab ajakirjandusel teha oma tööd valitsuse konstruktiivsel kritiseerimisel, et valijate selgelt joonistada välja valikud valitsuserakondade ja opositsiooniliidri vahel. Reformierakonna liikmete jaoks on küsimus, kes on see liider nüüd ja 2019, kes inimesed lahingusse viib ja aitab vabaduse eest seista – vähemalt Reformierakonna tänaste ja võimalike tulevaste valijate vaatest lähtudes.

Erakondade rahastamine 2000ndatel aastatel kütab muidugi kirgi ja müüb lehti nagu lood maffiast või traagilistest haigustest, ent on laias laastus Eesti poliitikas peatükk, mille viimased read kirjutatakse Keskerakonnast. Teiste erakondade eelmise kümnendi praktikad on õiguskaitseorganite poolt läbi valgustatud ja peavooluerakondade peasekretärid Simson, Tsahkna, Michal ja Länts on kõik täna Eesti poliitikas jätkamas. Michali puhul tuleb öelda seda, et vaatamata kogu Reformierakonna poliitikute täielikule läbivalgustamisele, kontode läbivaatamisele, kümnete ja kümnete inimeste ülekuulamisele, süüdistuse esitamisest loobumisele ja kõikide materjalide avalikustamisele, räägitakse sellest loost ikka nagu mingist luukerest. Selles mõttes on tegu tegelikult vastupidise olukorraga. Me teame täna väga hästi, mis toimus ja mis ei toimunud, peaminister Ansip vabandas tekkinud segaduse eest ja möödunud kümnendi probleemide avalikuks tulemine lõppes justiitsminister Michali otsusega võtta olukorras ise vastutus ja tagasi astuda. Ma isiklikult arvan, et kui Michal oleks tagasi astunud kiiremini, ei oleks meil üldse millestki täna rääkida. Ma ise arvan, et möödunud kümnendi jamad, eeldusel et õiguskaitseorganitel etteheiteid pole, võib sellesse kümnendisse ka jätta. Selge on see, et kõikide erakondade rahastamisel kasutati loovaid lahendusi, mis olid küll juriidiliselt korrektsed, aga moraalselt küsitavad. Seda on moel või teisel ka kõik asjaosalised möönnud. Kõikidel valijatel on juba mitu valimistsüklit olnud võimalus isiklikku hukkamõistu või andeksandmist väljendada. Minul isiklikult on kõrini kuvandi küsimuste analüüsimisest.

Pidasin mõned nädalad tagasi sisekaitseakadeemia juubelikonverentsil ettekande populismist ja poliitikutest. Alustasin oma ettekannet Jean-Paul Sarte'lt laenatud mõttega, et moraalse poliitiku tunned ära tema räpaste käte järgi. Teisisõnu, poliitikud võtavad nende arvates moraalselt õige lõppeesmärgi nimel tegelikult kogu aeg riske, millega kaasnevad teod, mis teevad käed mustaks. Siin on võimalik võtta kaks üksteist välistavat vaadet: kas poliitik tohib olla ainult puhaste kätega või on see paratamatu, et käed saavad mustaks. Mina olen nii-öelda Sartre ja tuntud poliitikateadlase Michael Walzeri koolkonnast ja olen veendunud, et õige poliitiline käitumine tähendab vahel tegusid, mis on moraalinormide (ma ei räägi siin seadustest – pole küsimustki, et seadused on täitmiseks ja see on alati küsimus õigusorganitele) järgi kaheldavad. On paratamatu, et head ja oskuslikud poliitikud ületavad oma karjääri jooksul otsustamisel ja juhtimisel moraalinorme – muidugi omal vastutusel ja me küsimegi siis ju alati valijalt, mis ta sellest arvab. Pärast selliseid tegusid (kui need pole õigusvastased) peab poliitikul olema võimalik tipus jätkata, kui ta suudab veenda, et need olid vajalikud üldiselt. Me vajame inimesi, kes on üldiselt valmis lühiajaliselt riskima  pikaajaliselt õigete eesmärkide või strateegia nimel. Näivusele ja kuvandianalüüsile rajatud poliitikaanalüüs toodabki meile poliitikuid, kus on ainult kuvand ja riske ei võeta ning avalikku hüve juurde ka ei toodeta. Poliitika toimimise osas jäikade eetiliste standardite rakendamine on täiesti perspektiivitu tegevus.

Mulle teeb tuska ausalt öeldes meie igikestev poliitikute kuvandite «analüüs» ja sissevõetus hüpoteesist, et asjad mitte ainult ei pea olema korrektsed, vaid ka näima korrektsed. See on muutunud millekski perversseks – meid enam sisulised küsimused – sealhulgas poliitilise juhtimise ja poliitika juures – ei huvita, tegeleme ainult sellega, kuidas küsimused näivad. Kui me tahame, et poliitiliste erakondade ees oleksid liidrid, kes ka tegelikult on poliitikas raskekaallased, peaksime võtma nende isiksuste ja tegude suhtes hoiaku, mis annab ruumi eksimusteks ja edasiminekuks. Sest tegelik poliitika on ju selline, mis iga päev nõuab ministeeriume või lausa riiki juhtides üksikute murede ohverdamist enamuse huvide kaitseks – olgu see siis haigekassa ravikindlustuseelarvet kujundades või inimeste põhiõiguste riivamist avaliku korra kaitsel. Me vajame poliitikas inimesi, kes on tugevad liidrid ja julgevad seda tasakaalupunkti otsida. Nagu ütles kunagi ABCD julgeolekukonverentsil üks kõrge Eesti diplomaat – ja mulle see öeldu väga meeldis – me vajame rohkem riigimehi, kes käiksid avaliku arvamuse ees, mitte poliitikuid, kes kõnniks selle taga. Mistõttu ma lõpetaks ka Silvergate'i supist pekitükkide otsimise – see peatükk on läbi. Ma tahan võrrelda visioone tulevikust ning näha erakondade ees liidreid, kes julgevad teha otsuseid, valikuid, sest avalik sektor töötab ainult otsustamise põhiselt.»

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles