Haridusministeerium soovitab koolidel lastele pagulastemaatikast rääkida kaasavamal moel, ja seda näiteks rollimänge kasutades. Rollimänge on erinevaid, kuid õpilased saavad neis mängudes kehastuda näiteks piiril külmetavaks ja nälgivaks sõjapõgenikuks või siis põgenikuks, kellel on liikumispuue ja kelle teised seetõttu katastroofipiirkonda maha jätavad.
Mäng «Lahku kohe riigist!». Eesmärk on panna õpilasi mõistma põgenemisel ette tulevaid praktilisi probleeme ning teadvustama raskeid otsuseid, mida tuleb hakkama saamiseks langetada.
Selleks jagatakse õpilased nelja rühma, näiteks sugulased, lähedased sõbrad, naabrid ja tuttavad. Seejärel määratakse mõnele rühma liikmele mingi põgenemist segav tegur, näiteks liikumispuue, krooniline haigus, kõrge vanus või väikesed lapsed.
Lähteülesanne on kõigil sama: riigist tuleb põgeneda, aga igast rühmast tuleb kolm nimest välja praakida. Väljahääletatud seisavad klassiruumi keskel ja kui valikud on tehtud, saavad nad võimaluse öelda, mis põhjusel oleks nad siiski pidanud koos teistega põgeneda saama. Pärast ülesannet saavad õpilased üheskoos arutada, mis tunne oli inimesi maha jätta, kuigi oli teada, et tagajärjed võivad olla nende jaoks katastroofilised.
See mäng on tegelikult osa suuremast UNCHRi koostatud mängust «Piire ületades». Mäng on jaotatud kolmeks eraldi etapiks – sõda ja konflikt, piiriala, uus elu.
Mäng «Kas saab sisse astuda?». Ajakulu 60 minutit. Osalejaid mahub mängima 6–20. Sobib läbimängimiseks teises ja kolmandas kooliastmes. Rollimängu peamine eesmärk on süvendada teadmisi pagulastest ja nende õigustest ning arusaama nende olekust.
Mängu alustamiseks tuleks tõmmata maha kriidiga joon, et kõigile oleks selge – see on riigipiir. Seejärel jagatakse mängijad kolmeks: ühed on pagulased, kes põgenevad riigist X, teised immigratsiooniameti töötajad riigis Y, ning ülejäänud vaatlevad nende ees lahti rulluvat olukorda.
Seejärel loetakse ette kirjeldus: «Pime, külm ja kõle öö piiripunktil X ja Y riikide vahel. Piirile on jõudnud suur grupp pagulasi, kes pääsevad riigist X, kus jätkub sõda. Pagulased tahavad ületada piiri ja jõuda riiki Y. Nad kannatavad nälja, külma ja väsimuse käes. Neil on vähe raha ja pole dokumente peale passide. Immigratsiooniameti töötajatel on lahkarvamused: ühed tahavad pagulasi läbi lasta, teised mitte. Meeleheitel pagulased üritavad veenda töötajaid, tuues erinevaid argumente.»
Seejärel peavadki mõlemad pooled põhjendama, miks tahavad nad kas riiki sisse saada või siis miks ei tohiks neid sisse lasta. Muide, juhendmaterjal soovitab, et «õige tunde» loomiseks võiks tule kustu panna ja aknad lahti teha.
Kolme Balti riigi koostöös valminud õppejuhendis on teisigi soovitusi rollimängudeks, mis keskenduvad näiteks rassismiküsimustele, sotsiaalsele tõrjutusele, palkade ebavõrdsusele.
Tegelikult on õpetajatele selliseid juhendamaterjale koostatud päris palju ning selle juures on abiks olnud inimõigustega tegelevad organisatsioonid, nagu näiteks UNCHR ja MTÜ Mondo. Rollimäng õppemeetodina iseenesest ei ole midagi uut ja seda on kasutatud erinevates õppeainetes.
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaspetsialisti Kersti Kivirüüdi sõnul võib simulatsioon olla nii töövihikus läbimängitav olukord kui ka kunstliku keskkonna tekitamine.
Ministeeriumil pole ülevaadet, kui paljud koolid selliseid simulatsioone kasutavad. «Õppemeetodi valik on iga kord siiski õpetaja otsustada ning ministeerium erinevate meetodite kasutamist otseselt ei monitoori. Seetõttu ei saa me ka välja tuua koole, kus kindlasti pagulastemaatika tutvustamiseks on simulatsioone kasutatud,» märkis Kivirüüt.
Postimees vestles nelja koolijuhiga Tartust, Haapsalust, Rakverest ja Tallinnast ning kõik ütlesid, et vähemalt nende koolis pole pagulastemaatika paremaks mõistmiseks rollimänge kasutatud. Küll aga on rollimänge kasutatud näiteks ühiskonnaõpetuse- või kirjandusetundides.
Ministeerium kinnitab, et nemad on toetanud erinevate õppematerjalide, näiteks käsiraamatute väljaandmist. Nii loodavad nad laiendada õpetajate valikuvõimalusi.
Kasvatusteadlane: rollimäng on hea, kuid seda ei tohi kasutada ideoloogiliseks survestamiseks
Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme märkis haridusministeeriumi soovitatud rollimänge kommenteerides, et rollimäng on hea viis õppimiseks ja empaatiavõime kasvatamine on tervitatav, kuid seda läbi viies ei tohi õpilasi survestada pagulasi kindlasti heaks kiitma.
Kuurme märkis, et on hea, kui õpilased saavad arutleda pagulasprobleemi üle, kuid tuleks lubada kindlasti jääda igaühel oma arvamuse juurde.
Samas tuleks Kuurme sõnul õpilastele selgitada, et pagulasi tõrjuda kindlasti ei tohi, sest just see viibki äärmusluse tekkeni.
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar loodab, et selliseid mänge kasutatakse üha rohkem. «Selline psühhodraama võtete kasutamine on tegelikult väga tõhus. Et üritada panna see õpilane sellesse olukorda, kus ta tegelikult hakkab oma ihukarvadega tundma, mis olukorras teine on,» selgitas Käosaar ERRi raadiouudistele.
Kõige parem ongi õpilaste väärtushinnanguid kujundada mitte läbi keeldude ja käskude, vaid lastes neil endal arutada, mis on hea ja mis halb, ütles Käosaar. Seda ka siis, kui lapsel on kodunt kaasas teistsugused hinnangud.
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)