KGB ohvitser lahendab konfliktid naeratusega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Valeri Konovalov leiab, et sõbralikkuse ja naeratusega saab üle kõigist probleemidest.

FOTO: Mihkel Maripuu

Turvaärimees Valeri Konovalov tegi mulluse pronksöö järel käigu, mis justkui ei sobiks kokku tema minevikuga. Eestlaste paljuvihatud KGBs aastaid punalippu teeninud mees vallandas päevapealt oma alluvad, kes olid Tallinna südant rüüstanud.


See ei tähenda, et turvafirma FEBA omanik Konovalov oleks rahul viisiga, kuidas monument Tõnismäelt minema viidi. Vastupidi, ta on veendunud, et valitsuse otsus teha seda salaja ja ööpimeduses ajas nurja lõimumiskatsed, ajas riidu naabrid ja sõbrad, politiseeris majanduse, kultuuri ja isegi sporditeemad ning saatis sohu Eesti-Vene suhted.


Viimast sai ta oma nahal ehedalt tunda üksnes mõni päev pärast pronksööd, seistes vihase Pihkva asekuberneri ees, et saada luba fassaadiplaatide vabriku rajamiseks Venemaale. Ehkki asekuberner valmistus Konovalovit kabinetist välja viskama, sai ärimees siiski loa ja nüüd käib töö tehases juba täie hooga. Kuidas?


«Väga lihtsalt!» sõnas Konovalov. «Inimestega tuleb rääkida! Neid tuleb kuulata ja neile peab selgitama. Kui vaja, tuleb ühte kätte võtta hapukurk, teise viinapits ning uuesti rääkida. Kõike seda tuleb teha sõbralikult ja alati naeratades! Ainult siis jää sulab.»


Kaklused vene poistega


Nii nagu kümned tuhanded idanaabrid, tõi ka Konovalovid Eestisse teine ilmasõda. Ukrainast pärit isa Vassili vahetas punaväelase sineli kraanajuhi rooli vastu ning jäi üles ehitama puruks pommitatud Tallinna.


Leningradi lähistelt pärit ema Jelena tõid vägisi siia aga natsid. Klooga koonduslaagris üleelatule vaatamata jäi naine Eestisse ja leidis töö juveelivabrikus.


Edasine käis juba tavalist rada pidi – tutvuti, armuti, abielluti, punuti pesa ja saadi lapsed. Valeri sündis teisena, 1952. aastal. Kohe kui põnn esimest korda praeguse Liivalaia uulitsa vana puumaja kitsast keldrikorterist õue lasti, algas tema jõuline lõimumisprotsess.


Konovalov mäletab senini kamraadide nimesid – Rein ja Toomas, kellest said tema eesti keele õpetajad. Koos käidi õunaraksus. Koos kakeldi ja koos lakuti haavu. Ometi ei mäleta ta ühtegi tänavalahingut, mida oleks peetud ajaloo või rahvusküsimuste pärast. «Vastupidi, siis lõid mul kulme rulli hoopis vanemad vene poisid,» räägib ärimees.


Just need valupisarad sättisid rööpasse kogu Konovalovi edasise elu. Himust kätte maksta läks poiss poksitrenni. Ta tagus seal kotti nii vihaselt, et 17-aastaselt saadeti Konovalov Eesti NSV koondise lipu all üleliidulisele spartakiaadile Jerevani. Sealt tuli elutulemus – noor Konovalov tunnistati ühe kuuendiku planeedi teiseks poksijaks oma kaalus.


Tippkooli tänu eesti keelele


«Kõlab ehk naljakalt, ent poks lõi mul mõistuse paika,» selgitab mees. Pärast võlgade tasumist lõpetas ta tänavakaklused, sukeldus õpikutesse, lõpetas kooli ning läks pedasse kehakultuuri õppima. Ent mitte kauaks.


Juba esimese õppeaasta järel jäid Konovalovi hea õppeedukus ja nahkkindalöögid silma talendiküttidele suure riigi avarustest, mistõttu koliti tudeng neljaks aastaks Leningradi – Pjotr Francevitš Lesgafti nimelisse kehakultuuri instituuti.


Et väheste valitute sekka pääseda, tuli tal siiski kahe nädalaga anda kaheksa eksamit. Võimatul missioonil päästis Konovalovi – Eesti! Nimelt pidasid õpetajad Valerit vene nimega eestlaseks ja lasid tal eksamid teha umbes nagu kultusfilmis «Šuriku seiklused» – võta pilet teemal, mille kohta oskad vene keeles kas või natukenegi rääkida.


«Eks ma siis mängisin kaks nädalat nendega lolli – rääkisin vene keelt raske eesti aktsendiga,» naeris Konovalov, kes valdas juba siis eesti keelt suurepäraselt.
Kõrgharidusega koju naastes veetis Konovalov aasta püssi all – spordiroodus. Töötas seejärel Dünamo treenerina ja õpetas Mustamäe lastekodus orbe poksima, ent üsna lühikest aega, sest... «Ühel päeval soovitas üks ülikonnas tuttav mul õppima minna Minskisse. Ja ma läksingi,» võtab Konovalov lühidalt kokku selle, kuidas ta 1977. aastal KGB kõrgematele kursustele pääses ning sealt oma tee paljukardetud organisse leidis.  


ENSV riiklikus julgeoleku komitees tegeles Konovalov karjääri esimesed kümme aastat, õnneks või kahjuks, aga jällegi – spordiga. Üks tema peamisi ülesandeid oli hoolitseda selle eest, et Nõukogude Eesti sportlased väliskomandeeringute ajal läände ei hüppaks.


«Nüüd tundub see absurdne, kuid siis taoti ju hommikust õhtuni meile pähe, et «teispool piiri» on kõik üdini jube ja halb,» selgitab Konovalov toonast ideoloogiat. «Siis tundus see kõik õige.»


Ljadov ja pakskaelad


Eriliselt on Konovalovil meeles üks tema «klient» – praegune ärimees Oleg Ljadov. Et Ljadov oli poisikesepattude eest aastaid vangis istunud, ei tahetud end «tsoonis» tippratturiks treeninud ja hiljem mitmekordseks liidu meistriks kroonitud meest läände lasta.


Konovalov aga uskus Ljadovisse. «Panin ülemuste ees oma pea pakule, palusin talle erandit ja lubasin – kui Ljadov tagasi ei tule, vastutan kõige eest mina,» meenutab ta. Ljadov pidas sõna ja tuli alati koju. Nii nagu kõik Konovalovi teisedki «kliendid».


Oletus, et Konovalov elas tänu tööle KGBs nagu härra, ei vasta tõele. Tema esimene kodu oli pööningul, mille üüris talle lahke eestlannast proua, kellele ta on praeguseni südamest tänulik. Päris esimese oma kodu organiseerisid talle Õismäele aga samuti eestlastest spordikomitee töötajad.


«Ei siis ega kunagi hiljem pole ma tundnud mingit sallimatust eestlaste poolt, et töötasin selles kolme tähega komitees,» lisab Konovalov. «Heade inimestega olen alati hästi läbi saanud ning nemad on ka mind hoidnud. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas see paljudel ei õnnestu.»


Pärast Eesti taasiseseisvumist, kui KGB tegevuse lõpetas ja Konovalov oma turvaäri püsti pani, sattus häid inimesi tema teele esialgu napilt. Aeg oli ju karm – räkit ruulis, pommid plahvatasid ja tänavatel tulistati.


Senini mäletab ta FEBA esimest klienti – Pirita hotelli, kuhu juba kolmandal tööpäeval astusid sisse dressides pakskaelad ühest Venemaa oblastist ja nõudsid igakuist katuseraha.


Vits ühes ja kurk teises


«Siis pidime paraku kätega vestluseid pidama, sest neile lihtsast naeratusest ei piisanud,» lisab ta. Nüüd juba 17 aastat turva- ja inkassoäris tegutsenud Konovalov on näinud kõikvõimalikku inimprügi, kellel suus eri keeled ja taskus eri värvi passid.
Ehkki neli korda nädalas jõusaalis rassiv endine poksi­tšempion oleks võimeline neist parimagi siruli lööma, eelistab ta rafineeritud diplomaatiakeelt – rääkimist. Enamasti on see mõjunud ja kätega rääkijad on sõnadele alistunud.


Konovalov usub, et just sõnadega oleks saanud ennetada aprillimässu – kui ministrid oleks juba varakult Punaarmee veteranid ühise pika laua taha palunud ning nendega sõbralikult rääkinud. Vajadusel võtnud ühte kätte pitsi ja teise hapukurgi. Nii nagu neil kombeks.


Ja veteranid oleks kuulanud. Nad oleks nõus olnud, et pronkssõdurile ongi parem koht sõjaväekalmistul.


«Enamik siin elavatest venelastest on Eestile väga lojaalsed. Nad saavad aru, kus riigis nad elavad ja mis on selle riigi elureeglid. Eesti on nende kodu,» ütleb Konovalov. Eesti on ja jääb ka Konovalovile koduks. Ta tahab siin elada, nii nagu ka tema 22-aastane poeg ja 28-aastane tütar.


Oma lojaalsust näitas ta moel, millest ta ei taha küll palju rääkida – aitas politseil kätte saada need oma firma üksikud turvatöötajad, kes osalesid pronksöödel Tallinna rüüstamises. «Lojaalsus on kõige alus. Ilma selleta pole üldse mitte midagi. Üks asi on olla lojaalne riigile, kõige olulisem aga rahvale, kelle keskel ma elan.»


Optimist Konovalov usub, et päris katki ei ole siiski veel midagi. Enam halvemaks ju niikuinii minna ei saa. Mossitamise ja pideva ajaloos tuhnimise asemel võiks maha rahuneda ja higised rusikad taskust välja võtta. Tuleb osata lihtsalt rääkida. «Ja naeratada,» lisab endine julgeoleku ohvitser, kes oma hinges jääb alati ohvitseriks.

Tagasi üles