Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ametlik töökoht – ema

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kiirast sai Tudulinna asenduskodu pereema Krista Mauruse hoolealune 2011. aastal. Kuigi praegu elab Kiira juba iseseisvat elu, käib ta sageli Tudulinnas oma bioloogilist venda ja teisi pereliikmeid vaatamas. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Krista Maurus (60) on liialdamata sajakordne ema, ehkki tema hoole all sirgunud laste täpne arv on teadmata. «Mina ei ole küll kokku lugenud, tööstaaž on nii pikk, et seda arvu vist polegi võimalik kokku lugeda,» ütles 35 aastat lastekodudes töötanud Maurus.

Praegu kasvatab naine viit last Ida-Virumaal Tudulinna asenduskodus (rahvakeeli lastekodu), kus tema ametinimetus on «perevanem». Ükski laps teda õnneks nõnda ei kutsu – neile on ta Krista või ema. «Ei ole mingeid asenduslapsi, kõik on minu lapsed!» ütleb naine.

Nelja poissi (5-, 12- ja kaks 15-aastast) ning ühte 15-aastast tüdrukut kasvatab Maurus koos teise perevanemaga kolme- ja neljatoalisest korterist kokku ehitatud kodus. Ühel nädalal on ema eest Maurus, teisel tema kolleeg. «Nädal aega elan Tapal, teise nädala Tudulinnas, üks osa elust on ühes kodus, teine osa teises,» ütles Maurus, kel endal on veel kaks täiskasvanud last ning seitse lapselast.

«Pigem on see elustiil kui töö. Lapsed vajavad palju tegevust, käimist. Neil on alati nii suured plaanid, ettevõtmised ja nädalaga jõuab vähemalt ühe plaaniga lõpuni minna,» lisas ta. Mullu tegi Maurus suurte plaanide tarbeks juhiloa. «Varem polnud ma ealeski autot juhtinud!»

Nagu iga teine pere

Elu selle nädala jooksul, mil Maurus Tudulinnas ema ametit peab, ei erine igapäevaelust keskmises Eesti peres. Ainult lapsi on rohkem ning vahel satub ajutiselt perre ka beebi. Juhul kui imik on terve, leiab ta vähem kui aastaga siiski n-ö päriskodu. «Beebisid on mul olnud kolm, kes lapsendamisse on läinud, aga peredega suhtlen edasi. Nemad käivad mul külas, mina neil.»

Perevanema nädalal algab «tööpäev» kell kolmveerand kuus hommikul söögi valmistamisega ja koera jalutamisega. Kuna Tapal on Maurusel taksikoer, hakkasid ka Tudulinna lapsed koera tahtma. Nii võeti taksi meenutav krants ka Tudulinna koju.

Kui lapsed kooli saadetud, tuleb koristada, pesu pesta, poes käia. Perevanemal on oma eelarve ja pangakaart. Toimetuste juures on abiks viieaastane poiss, kes päevaks koju jääb.

Kokku on Maurus praegusele lastekoduperele ema eest olnud ligi kuus aastat. Seejuures ei ole riik suutnud talle seni pakkuda sotsiaalseid garantiisid, mis töötamisega peaksid kaasnema.

Alles tänavu seadustati perevanema leping, mille alusel üldse tohib lastekodulapsi ööpäev ringi ning mitu päeva järjest kasvatada. Uuenenud sotsiaalhoolekandeseadus ütleb, et asenduskodu peres võib olla kuni kolm perevanemat, kes töötavad vahetustega, kuid igaüks neist elab lastega koos vähemalt viis ööpäeva järjest.

See on üks põhjustest, miks enamik lastekodulapsi senini kellast kellani töötavate kasvatajate pilgu all sirgub. 2015. aasta lõpus oli perevanemaid kogu Eesti peale 39, kasvatajaid seevastu 546. Ühtekokku on nende hooldada Eesti asenduskodudes üle tuhande lapse.

Need, kes sarnaselt Krista Maurusega lastega rohkem koos soovisid olla, pidid leppima käsunduslepinguga, mille kohaselt pole käsundisaajal õigust näiteks kindlale puhke- ja tööajale, miinimumpalgale, koondamistasudele, puhkusele.

«Kuigi sotsiaalseid garantiisid see ei andnud, siis saime kõiges kokku leppida, ehkki nii töötajale kui tööandjale on selline leping ohtlik, sest põhineb ainult vastastikusel usaldusel,» selgitas Tudulinna asenduskodu juhataja Karis Mugamäe. Tema sõnul on asenduskodud aastaid oodanud, et perevanema leping lõpuks paika saaks.

Raske leida, kerge hoida

Tudulinna lastekodu rühmadest said perekonnad 2011. aastal ning Mugamäe sõnul on oma roll siingi Krista Maurusel. Ta tuli Tudulinna tööle 2010. aastal ning soovis 12-tunniste vahetuste lõppedes sageli lastekodusse öömajale jääda, mitte 90 kilomeetri kaugusele Tapale vaba päeva veetma sõita.

Praegu töötab asenduskodus kolme pere peale kuus asendusvanemat ning kaks abilist. «Raske on leida sellesse ametisse inimest, aga kui sa ta lõpuks leiad, siis õnneks nad jäävad ega lähe kuskile. Lapsed saavad omaks,» selgitas Mugamäe.

«See, et tänaseks on olukord, kus seadus keelas inimesel töötamast perevanemana, mõnevõrra parema lahenduse saanud, on suur samm edasi,» ütles Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu juhatuse esimees Meelis Kukk, kuid lisas, et sellest ikkagi ei piisa, et mõjutada inimesi perevanemaks hakkama.

Esiteks on praegune perevanema leping olemuselt ikkagi käsundusleping. Kuigi mitu garantiid on nüüd seadusse kirjutatud, on kasvatajatel neid endiselt rohkem kui perevanematel. Näiteks tõi Kukk esile, et kui kasvatajale maksab tööandja haigushüvitist alates neljandast haiguspäevast, siis perevanemal on seda õigus saada üheksandast päevast.

Ka on Kuke sõnul praegu levinud arvamus, et kui asenduskodud on väiksemates peremajades, siis see ongi juba pereeluks piisav. «Päriselt perevanemaga asenduskodu süsteemile üle minna on üpris keeruline, see nõuab asutusepidajalt väga suuri põhimõttelisi muudatusi ning vahel ka inimeste vahetumist,» nentis Kukk, kelle sõnul peaks riik rohkem toetama asenduskodusid, kes muudatust plaanivad.

«Takistustena on välja toodud, et meil ei ole inimesi, kes on nõus panustama ja hakkama kuni kuue võõra noore elu eest püsivalt hoolt kandma. Minu hinnangul on ka siin vaja uusi lahendusi, jõudmaks inimesteni, kes ei otsi tööd, aga on meie seas olemas. Neid inimesi ei leia töökuulutuste portaalidest,» rääkis ta.

Sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo ütles, et ehkki perelaadses keskkonnas sirgumine on laste huvides, võttis igasugustest direktiividest, konventsioonidest ja hartadest sobiva kompromissi leidmine aega. Ministeerium soovib edaspidi eristada asenduskodud, kus töötavad vahetustega kasvatajad, ning perekodud, kus ametis perevanemad.

____________

Inimkatsetuste lõpus ootab iseseisev elu

Peagi 19-aastaseks saava Kiira elu on peegeldus sellest, kuidas on taasiseseisvunud Eestis tegeletud vanemlike hooleta lastega. Tema ning ta 15-aastase venna senist eluteed võib kirjeldada nii: bioloogilisest perest kasuperre, kasuperest lastekodusse, lastekodust peremudelil töötavasse asenduskoju.

Nüüd alustab Tudulinna asenduskodust värskelt välja kolinud Kiira iseseisvat elu. Abipagari paberid taskus, unistab Kiira hoopis oma ilusalongist. «Eks näeb, kas see läheb täide...» on ta ebalev, sest kardab, et suurimaks takistuseks saab suhtlemisoskus.  «Ma ei ole suhtleja tüüpi, võõrastega olen kinnine.»

Kohtla-Järvel sündinud lapsed lahutati oma pärisemast juba väiksena, mistõttu Kiiral emast mälestusi ei ole. Ta teab vaid, et kukkus kolme-nelja-aastaselt neljandalt korruselt alla ning sattus haiglas lastekaitsjate tähelepanu alla.

Kasupere Kohtla-Nõmmel, kus Kiira, tema vend ning veel kaks last seejärel sirgusid, oli sama kehv variant. «Kasuema oli vägivaldne. Mees ei tõstnud kätt, aga kasuema tõstis iga päev. Iga pisikese asja peale, mis oli andestatav, tema tõstis kätt,» meenutab Kiira. «Kui ma suuremaks sain, siis hakkasin mõtlema, et milleks talle neid lapsi üldse vaja oli.»

Vägivallatseja väitis, et eraklik tüdruk vigastab end ise. Ühel päeval sattus Kiira vigastustega haiglasse. Seepeale reageerisid taas lastekaitsetöötajad ning Kiira sattus vennaga 2005. aastal Tudulinna lastekodusse.

Kiira on laps, kes on elanud ligi viis aastat lastekodus n-ö kasvatajate süsteemis ja sama kaua ka peresüsteemis. «Kasvatajate vahetumisel ei harjunud päris ära kõikide nõudmistega. Kui oli vaja midagi rääkida, siis tuli pöörduda juhataja poole, sest ta oli lihtsalt kogu aeg olemas,» võrdleb tüdruk.

2011. aastal kolis Kiira asenduskodu korterisse ja temast sai üks Krista Mauruse perelaps. Üheskoos tehti korteris remonti. «Neid, kellega koos elasin, pidasin ikka õdedeks-vendadeks. Kasvatajaid sai rohkem tundma õppida ja lapsed said selgeks, mida kumbki nõuab, mida teha võib,» ütleb Kiira.

Perevanemat ei kutsu ta emaks, vaid Kristaks. Nad on praegu pigem sõbrad, pärast Tudulinnast lahkumist suheldakse väga tihedalt edasi. Kiira käib seal ka oma lihast venda ja teisi pereliikmeid vaatamas.

Ent mitme olulise valiku taga Kiira elus on just tema perevanem. Näiteks on tal roll Kiira otsuse juures õppida kutsekoolis abipagariks. Maurusele meeldib küpsetada ning selle vastu hakkas asenduskodus elades huvi tundma ka Kiira. Kõnekas on fakt, et nagu tema perevanem, elab ka Kiira nüüd Tapal, kust on leidnud endale elukaaslase. Ta on tihedas kontaktis Mauruse täiskasvanud tütrega, kes on küünetehnik. Selle ameti vastu tunneb huvi ka Kiira.

Tagasi üles