Filmiarvustus: Eneseotsingud Pariisi taeva all
7. aprill 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma ei suuda uskuda, et nad tahavad mu vanadekodusse panna. Ma olen ju alles 88.» Umbes nii teatab pariislanna Martha (Emmanuelle Riva) end järjekordse vanadusinspektori eest peites. Vanuse tõttu külastavad naist tihti agarad hooldekodutöötajad, kes tema «toimimisvõimes» kahtlevad.
Viimases hädas kirjutab Martha õetütrele, lumises Kanada külakeses elavale Fionale (Fiona Gordon). Saanud abipalve, tõttab Fiona appi. «Paljajalu Pariisis» («Paris pieds nus») algab paljulubavalt. Fiona puhul on tegu humoorika, kergelt hajameelse persooniga, turistina ei suuda ta eriti hästi võõrasse kohta sulanduda. Naine sammub Pariisi metroos, Kanada lipukesega ehitud punane seljakott seljas, näol eksinud, äraolev ilme. Esimeste Pariisis veedetud tundide jooksul pakub ta publikule korralikku komejanti.
Loo käivitajaks võib pidada hetke, mil Fiona jääb ilma rahast ja dokumentidest, ei leia tädi Marthat ega pääse ka tolle korterisse. Selle asemel kohtub ta veiderdava, kergelt ekstsentrilise kodutu Domiga (Dominique Abel). Tegu on klassikalise võõrlinna eksimise looga, mistõttu pole keeruline aimata, et Fiona ja Dom asuvad ühismissioonile eesmärgiga leida Martha. Domil on seejuures veel teinegi, palju isiklikumat laadi missioon – vallutada Fiona süda.
Stiililt vastab «Paljajalu Pariisis» Dominique Abeli ja Fiona Gordoni varasemale loomingule, olles nende neljas täispikk koostööfilm. Režissööripaarile on omane värvikirev, teatraalne, sõbraliku huumoriga vürtsitatud lavastamisstiil, milles on tunda varastele tummfilmidele omast situatsioonikoomikat. Enamasti astuvad mõlemad filmides ka ise üles, esinedes seejuures omanimeliste karakteritena. Selleski linateoses on Dominique Abelil mängida Domi ja Fiona Gordonil Fiona roll. Nii nagu päris elus, on nad armastajad ka filmides. Sellest küljest vaadates on tegu köitva duoga – film oleks neile kui romantiline rollimäng, seiklus, võimalus astuda kellegi teise karakterisse, et oma partnerisse üha uuesti ja uuesti armuda.
Abeli ja Gordoni helgetes komöödiates peitub enamasti ka ühiskondlik kõlapind. Praegusel juhul on fookuses suhtumine eakatesse. Martha vastandub iga tahuga stereotüüpsele pildile vanemaealistest. Ta kalpsab ringi sätendavas kleidis ning kodus istumise asemel rüüpab Seine’i kaldal šampanjat. Sellele vaatamata jäetakse tema köögilauale flaiereid kirjaga «Vanadekodu ootab sind». Viimases peegelduks justkui ühiskonna ootuspärane suhtumine – pole oluline, milline sa oled, loeb stereotüüp.
Viimase valguses võib vaadata ka elu heidikuks kehastunud Domi. Mitte keegi ei pane tähele, et temas on peidus romantik, sest nägu on kergelt määrdunud ja toit tuleb prügikastist. Domi näol on siiski tegu pigem uhke kodutuga – ta elab erkrohelises telgis ja näib end Pariisi taeva all hästi tundvat. Ent eks ole seegi osa režissööriduo lavastuslikust esteetikast. Ühiskonna tahke ja pahupoolt käsitletakse läbi lillede, inimestele jäetakse alles nende väärikus, mistõttu võivad vaatajad piinlikkus- või kahjutundeta filmi nautida.
«Paljajalu Pariisis» toob vaatajani tüki nostalgilist Pariisi romantikat, milles on vahelduse mõttes tore hulpida. Tegu ei ole raputava linateosega, ent on nalja, siirust ja suuri unistusi. Tõelise võlu annavad filmile siiski kontrastsetele värvidele punutud visuaal ja unest üles äratatud tummfilmilik näitlejakeel. Teades režissööripaari tausta, ilmneb ka lisadimensioon. On tore vaadata, kuidas nad on nii oma filmide loojad kui ka näitlejad ning püsivad alati elujaatava positiivsuse kursil.
«Paljajalu Pariisis»
Prantsusmaa / Belgia 2016
Režissöörid Dominique Abel ja Fiona Gordon