Kui Postimehe patarei oli Tartu särtsu täis

Postimehe Tartu toimetuse suurtest akendest avanes vaade inimeste sagimisele Tartu tänavatel, majas see valitses tööind ja kollegiaalsus. Pildil Alo Lõhmus (vasakul) ja toona samuti Postimehe uudistetoimetuses töötanud Urmas Paet, hilisem Eesti välisminister ja praegune europarlamendi saadik. Foto: Erakogu

Kui ma 1994. aasta suvel Postimehesse tulin, sattusin korraga kahte maailma. Ühelt poolt oli lehe juhtidel Mart Kadastikul ja Vahur Kalmrel õnnestunud taastada ehtne Eesti-aegne toimetus, tõeline Tõnissoni Postimees.

Minu silmis esindasid seda eelkõige arvamustoimetuse härrad eesotsas Ivar Kostabiga, kes oma toas lakkamatult Eesti asja edendamisest vestlesid, jutupartneriks sageli mõni professor, parlamendisaadik või kirjanik. Need polnud mingid poliitkorrektsed intervjuud, vaid avameelsed kõnelused, kus selgitati riigijuhtimise telgitaguseid, vaeti uuema poliitilise klatši tõelevastavust ning sageli suunduti juttu süvendama õlleklaasi taha. Neist keskusteludest sündisid hiljem siis Postimehe informeeritud juhtkirjad ja kolumnid, mis samas säilitasid iseteadliku postimeheliku vaatevinkli.

Teisalt tuksus Postimehes moodsa elu tugev pulss. Ehkki lehe päis pärines 1930. aastatest, kujundati selle veerge arvutiga, uudiseid loeti internetist ning peagi ilmusid toimetuse käsutusse ka piiparid ja isegi mobiiltelefonid! Neist välistest vidinatest tähtsam oli aga uudistetoimetuse vaim, mida hoidis ülal selle juht Tiina Kaalep koos toimetuse peajõu Toomas Mattsoniga. See oli kirgliku ja kompromissitu, agressiivse ja veidi häbematugi ajakirjanduse vaim.

Uudistetoimetuses, mille liikmeks minagi sain, oli normiks täielik pühendumine lehetegemisele, pööramata tähelepanu kellaajale ja nädalapäevale. Häda sellele ametnikule, kes püüdis Postimehega rääkides udutada või asju lihtsalt paremas valguses näidata, kõnelemata otsesõnu valetamisest! Mattson või Postimehe Tallinna toimetuse kandev jõud Enno Tammer tõmbasid selle õnnetu leheveergudel lihtsalt ribadeks ning ükski PR-võte, kui seda toona ka juba tuntud oleks, ei aidanud.

Asjaolu, et toimetuse tuumik asus Tartus, erakonnad ja riigiaparaat aga Tallinnas, tuli tagantjärele vaates pigem kasuks. See vältis liiga lähedase kontakti teket poliitikute ja riigi esindajatega ning aitas säilitada ajakirjanduslikku sõltumatust. Kuidas sa ikka avaldad karmi loo inimese kohta, kes elab sinuga samas majas või kellega oled mõnel peol isiklikul pinnal sõbrunenud?

Uudistetoimetus mobiliseeris kogu oma jõu erakorraliste sündmuste ajal. Neist kõige erakorralisem leidis aset juba mõni kuu pärast minu tööle asumist – Estonia katastroof. Sellest hommikust ja päevast on meeles vist iga minut. Kõik teised teemad olid hetkega muutunud tähtsusetuks.

Veebi- ja online-uudiseid veel ei olnud, kuid rahvas janunes iga infokillu järele – sellest andsid tunnistust inimesed, kes Postimehe uksest sisse astusid ning hirmunult uurisid, kas meil on laeval viibinute või mis veelgi tähtsam, pääsenute nimekirju. Veel ei olnud, kuid Toomas Mattson rippus tundide kaupa telefonitoru otsas ning lõpuks hakkasid nimekirjad faksiaparaadist välja roomama. Need vajasid nüüd käsitsi arvutisse sisestamist ning ülekontrollimist. See oli suur töö, kuid toimetus otsustas nende avaldamisega mitte oodata järgmise hommikuni, vaid trükkida juba samal päeval erakorralise õhtuse väljaande. Minu teada on seda Eesti ajakirjanduse uuemas ajaloos tehtud vaid kaks korda –  esimest korda siis, kui Rahva Hääl avaldas erakorralise väljaandena Eesti NSV Ülemnõukogu 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni.

Estonia katastroofi kajastamine (milles Postimees minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt edestas kõiki «otse sündmuste keerises» töötanud Tallinna toimetusi) andis ajakirjanikele nii suure adrenaliinilaksu, et me hakkasimegi regulaarselt välja andma erinumbreid küll riigikaitse, diplomaatia jms teemadel. Need ei olnud äriprojektid, neid ei planeeritud reklaamimüügi lootuses, neid kirjutati lihtsalt töölustist ja ajakirjanike soovist üllatada lugejat faktiga, et niigi iga päev Eesti parimat lehte tegeval toimetusel on jõudu ja jaksu üllitada süvakäsitlusi, mille tekstimaht oli võrreldav õhema raamatu omaga.

1990ndaid on hakatud pidama ärevaks ja raskeks ajaks, kuid minu meelest olid need lõbusad ja huvitavad aastad, mil kõik arenes kiiresti, kuid ei olnud veel jõudnud liiga suureks või tõsiseks areneda. Kõik oli natuke naljakas. Ainus «sõda», mis meid toona puudutas, oli Eesti-Läti räimesõda 1995. aastal ning Postimees saatis mu «sõjakorrespondendina» Liivi lahele Eesti piirivalvelaeva Kõu pardale.

Jälgisin sealt Eesti piirivalvurite tööd ning minu meelest tegid nad seda samasuguse õhina ja tulevikulootusega nagu meie Postimehes oma. Edastasin piirivalve raadiotelefoni kaudu Tartusse värskeid andmeid Läti mõlkis kalatraalerite häbitust liikumisest Ruhnu saare ümbruses ning nende kaptenite veel häbitumatest väljenditest raadioeetris. Kõik see trükiti ära Postimehe esiküljel koos «mereväe» liikumise üksikasjaliku kaardiga.

1995. aastal saatis Postimees Alo Lõhmuse «sõjakorrespondendina» Liivi lahele Eesti piirivalvelaeva Kõu pardale, et kajastada lahvatanud Eesti-Läti räimesõja sündmusi. / Foto: Foto: Alo Lõhmus

Need kaks Postimeest, moodne ja traditsiooniline, eksisteerisid ühel ajal väliselt väikeses, seest aga avaras Tartu vanalinna majas, mille suurtest akendest avanes vaade Tartu Ülikooli peahoonele ning selle ees sagivale rahvale. Hommikul võis neist näha tööle ruttavat rektorit, ennelõunal talutati käeraudades kurjategijaid arestimajast kohtusse, lõuna ajal kõndis aknast kindlasti mööda mõni einestama suunduv tuttav ning õhtul võis väsinud reporter kadedusega silmitseda linna peal lõbutsejaid. Tänapäevaste toimetuste aknad asuvad kõrgetes pilvelõhkujates ning inimesi neist enam ei paista…

Loomulikult tekkis aeg-ajalt pingeid toimetuse «vana» ja «uue» pooluse vahel, kuid see oli ergastav ja elustav loominguline pinge. Need olid Postimehe patarei kaks poolust, mis särtsu andsid. Kahjuks läks see haruldane sulam minevikust ja tulevikust suuresti kaotsi aastatuhande vahetuse paiku, mil moodne poolus kolis Tallinna. Seal tekkis uus, edumeelne ja samuti toreda õhkkonnaga, kuid juba hoopis teistsugune toimetus.

Postimehes oli lihtsalt väga tore töötada, seda tänu erakordselt meeldivatele kolleegidele. Ettevõte ei olnud veel kasvanud hoomamatuks kontserniks, mille kõiki töötajaid ei ole võimalik nägupidigi tunda. Vastupidi, päeva jooksul puutusid majas kokku kõigiga alates juhatuse esimehest kuni kokatädini, vahetasid nendega kasvõi mõne sõna. Muide, Postimehe kohviku personal kujutas endast äärmiselt olulist toimetusepere osa ning andis suure panuse toimetuse kütkestava õhkkonna kujundamisse. Tunnid Postimehe kohviku hämarate kivivõlvide all ei unune kellelgi, kes on neist osa saanud.

Üks mu esimesi muljeid Postimehe noore ajakirjanikuna oli hämmastus, milline võlusõna on «Postimees». Kui esitlesid end selle lehe esindajana, siis hüüatas ka algselt napisõnaline ametnik: «Ahaa, või Postimehest olete, no teie jaoks mul ikka aega leidub!» See oli kolleegide, tervete eelnevate postimehelaste-edasilaste põlvkondade teenitud usalduskrediit, mida ma nüüd kasutada võisin.

Kas mul õnnestus seda ka omalt poolt kasvatada? Ei tea. Küllap sai nooruse uljuses ka «ära pandud» ja lahmitud, olin ju lõppude lõpuks osa lapsajakirjanike ajastust. Küll aga on Postimees kasvatanud mind.

Palju õnne sulle, kallis Postimees!