Filmiarvustus «Puhkuse pantvangid»: Ebaõnnestunud film ebaõnnestunud puhkusest

Aurelia Aasa
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaader filmist.
Kaader filmist. Foto: outnow.ch

«Puhkuse pantvangid» («Snatched») võib näida plakatil paljulubav. Peategelasi kehastavad stand-up-koomiku taustaga Amy Schumer ning romantiliste komöödiate veteran Goldie Hawn, kes pole filmirollis üles astunud viimased viisteist (!) aastat. Tuleb tõdeda, et «Puhkuse pantvangid» pole just tugevaim comeback.

Kõik saab alguse Emily (Schumer) vallandamisega. Tagatipuks jätab poiss-sõber (Randall Park) naise maha vaid mõni päev enne romantilist puhkusereisi Ecuadori. Pärast elulist krahhi naaseb masendunud Emily lapsepõlvekoju, kus ootavad ees cat lady tüüpi ema (Hawn) ning memmepojast vend (Ike Barinholtz). Soovist tuju turgutada haarab Emily ohjad enda kätte, võtab ema kaasa ning sõidab Ecuadori päikese alla auru välja laskma.

Emily on klassikaline Ameerika sümbol, kelle käitumismustrid ja veiderdamine peaksid tekitama teatava äratundmismomendi ning inimestele eneseiroonilist nalja pakkuma. Naeruhood jäävad siiski üürikeseks. Vaadata, kuidas Emily selfie-poosis istub ja endast puhkusepilte üles riputab, on kergelt öeldes tüütu. Tõsi, pildistamisega ei jõua Emily just palju tegeleda, sest juba puhkuse alguses langevad tema ja ta ema Linda inimröövi ohvriks ning peavad rinda pistma karmide kurjategijatega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles