Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Täiskasvanud naasevad jooksujalu lapsepõlve

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Takistustega maastikujooksust on saamas uus seikluslik meelisala.
  • Takistustega maastikujooks kõlab mehiselt, ometi osaleb seal naisi väga palju.
  • Kuivalt ja puhtalt ei jõua sel adrenaliinirohkel alal finišisse mitte keegi.
  • Igaks juhuks tasub end vaimselt valmis panna ka väikesteks vigastusteks.
Siim Kambek (nr 76) ületamas Tõrva ekstreemjooksul jõetakistust. Lõpuks saab ta neljanda koha. | FOTO: Jaanus Tanilsoo

Kui kaua võib muudkui poolmaratone ja maratone joosta?! Ära tüütab lõpuks. Üha rohkem Eesti jooksuhuvilisi on avastanud endale hoopis seikluslikumad, põnevamad ja tunderikkamad võistlused.

Kui eesootava õuduse juures midagi hästi oli, siis see, et ei tulnud ronida päris tippu. Tipp on kõrgem kui kusagil mujal Eestis, väidetavalt isegi kõrgem kui kusagil Baltimaades – 11 meetrit veepinnast.

Aga Mardo Lundverile piisas Tõrva linnakese serval seisvat Vanamõisa järve kõrget hüppetorni nähes sellest, et tuli ronida esimesele korrusele, kui vaim lõi vankuma. Asi polnud selles, et tuli ronida kolme-nelja meetri kõrgusele, vaid selles, et sealt tuli alla hüpata. Ent vesi pole Lundveri sõber. Pole olnud juba lapsepõlvest saadik, kui ta oleks neljanda klassi poisina basseini vaat et ära uppunud. Nii ta siis seisatuski puidust hüppetorni esimesel korrusel, kuigi aeg muudkui jooksis.

Selleks, et ta saaks edasi joosta, tuli tal vette karata.

Andsin ka tuukrile teada, et too valvel oleks, kuna mu ujumisoskus jätab soovida. Hirmu ei tundnudki, pea oli mõtetest tühi ja lihtsalt hüppasin. Läheb, kuidas läheb! Vajusin vee alla...

Vanamõisa järve tornist alla hüppamine oli suurim probleem, millega paljud nädala eest Tõrva ligi 8 km pikkusel ekstreemjooksul startinud silmitsi sattusid. Ehkki just igasugused takistused ja raskused – soised metsad ja paksud tihnikud, mudased kaldaääred ja kaelani ulatuvad veekogud, lisaks ronimist-pugemist nõudvad torud ja redelid, heinarullid ja rehvihunnikud – olid need, mis inimesi kohale meelitasid.

Takistustega maastikujooksust, nagu sedasorti uut spordiala ametlikult nimetatakse, on saanud viimase kahe aastaga uus popp ala, mis köidab üha rohkem inimesi. Kui jooksuentusiastid Urmo Raiend ja Andres Laineste korraldasid üheksa aastat tagasi Harjumaal Laagri lähistel Saunapunktis Eesti esimese sedasorti võistluse, kõva mehe jooksu, tuli kohale kaks- ja poolsada inimest. Aastaid oli too ainus ekstreemne jooksuüritus Eestis. Tänavu leiab rahvaspordikalendrist juba tosin takistustega maastikujooksu jõuproovi. Homsele, järjekorras kümnendale kõva mehe jooksule on end kirja pannud ligi tuhat huvilist, nende hulgas 250 Tapal paiknevat Briti sõjaväelast.

Ahvikõnd redelil rippudes. / Jaanus Tanilsoo

Mehed poevad rehvide vahelt läbi. / Jaanus Tanilsoo

Ilus hüpe nagu takistusjooksus. / Jaanus Tanilsoo

Kõrvalseisja pilguga vaadates ei halasta korraldajad sellistel võistlustel osalejatele. Näiteks Tõrvas tabas rajale sööstnuid kohe pärast stardipauku survevoolikust külm veejuga. Vaevalt paarsada meetrit joostud, tuli läbida lühemaile silmini ulatuvad tiigid. Edaspidi tuli võrkude all roomata, end määrivate vanade autokummide vahelt läbi pressida, tellingutel turnida, rehve mäest üles sikutada, end plankseinast üle vinnata. Kuni lõpu eel saabus nii mitmegi, sh Lundveri jaoks raskeim takistus: vettehüppetorn.

«Seisin seal mitu sekundit,» kirjeldab kuuldeseadmete komponente koostavas Taani päritolu ettevõttes Widex Eesti töötav Lundver oma veebipäevikus «Hobijooksja jooksujutud». «Andsin ka tuukrile teada, et too valvel oleks, kuna mu ujumisoskus jätab soovida. Hirmu ei tundnudki, pea oli mõtetest tühi ja lihtsalt hüppasin. Läheb, kuidas läheb! Vajusin vee alla, kuidagi sain end veepinnale ning suutsin edukalt puitkonstruktsioonist kinni haarata, mida mööda siis lõpuks veest välja sain, ise köhides ja hingeldades. Ausalt, see vettehüpe oli suur eneseületus. Tõsiselt. Tavaliselt olen taolisi stsenaariume, kus upun, vaid õudusunenägudes näinud.»

Lõpuks sai Lundver teise koha. Tema keskmine tempo viis minutit kilomeetrile kinnitab, et tegemist polnud pelgalt jooksuvõistlusega. Pool osalejaid kulutas kilomeetrile keskmiselt üle seitsme ja poole minuti, mis siledal maal tähendaks kiirkõnni tempot.

Ega ma ära upu?

Juba ligi kaks kümnendit Postimehe anekdoodirubriiki täitev Valdo Jahilo, nüüdne Keskkonnaagentuuri kommunikatsioonijuht, on Eestis takistustega maastikujooksu veterane. Ta läks starti kohe esimeses kõva mehe jooksus ja on osalenud sedalaadi mõõduvõtmistel ka välismaal (inglise keeles on ala nimetus obstacle course race, OCR).

«Väga äge!» kiidab Jahilo. «Kui saad joosta läbi jõe, okastraadi all roomata, üle heinapallide turnida ja autokummidega jännata, siis need on kõik mängud, mida sa väiksena ette kujutasid. Aga nüüd saad neid suurena järele proovida ja näha, kas oled nendeks suuteline või mitte.» Tänavu on Jahilo kaasa teinud juba viiel takistustega maastikujooksul ning läheb mõistagi starti ka homsel kõva mehe jooksul. Vaid korra on ta sealt kõrvale jäänud.

Ei maksa maha vaikida tõsiasja, et sellistel ekstreemjooksudel seiravad ka riskid. Näiteks nädala eest Tõrvas polnud sugugi vähe neid, kes väljendasid muret, et puuduliku ujumisoskuse tõttu on veetakistused neile suur probleem. Ent nende õnneks leidub seesugustest kitsikustest väljapääs. Tavaliselt pakuvad korraldajad keerukamates kohtades osalejatele n-ö alternatiivi, nagu laskesuusatamises on trahviringid. Niisiis, kui mõni takistus tundub liiga heidutav või käib üle jõu, tuleb teha karistuseks näiteks 20 kätekõverdust või 15 kükist üleshüpet või joosta sajameetrine tiir. Seejärel saab võistlust jätkata.

Jahilo tunnistab, et aastatega kogunenud kehakaalu tõttu on talle kõige raskemad köieronimised ja rippumisülesanded. Kõige lootusetumana mäletab ta rulapargi rampi võistlusel Hollandis. Selle taeva poole tõusvast kaldest tuli hooga üles tormata. Kuid häda oli selles, et rambi pind oli sile, Jahilo jalatsite tallad mudased ning keha pikast võistlusest kurnatud. Küll ta proovis ja proovis, sai näppudega peaaegu rambi servast kinni, et end üles sikutada – aga libises ikkagi põlvedel alla tagasi. Alles neljandal või viiendal korral läks õnneks.

Sedavõrd, kuidas uus ala on Eestis arenenud ja osalejad vilunumaks läinud, on ka kõva mehe jooksu korraldaja Raiend igal aastal 10 km pikkust rada takistustega järjest keerulisemaks ja põnevamaks ehitanud. Homme, pakub ta, on kõige raskem kahe ja poole meetri kõrguse kivimüüri ületamine. «Aga väga hulluks ei saa takistustega ka minna,» lausub Raiend. «Kui takistused lähevad liiga raskeks ja läbimatuks, pole asjal enam pointi.»

Need, kes jänni jäävad, võivad sageli loota kaasvõistlejate abile. Jahilo mäletab nelja aasta taguselt kõva mehe jooksult, kuidas üks lühikest kasvu naine hüppas veekogusse – ja kadus vee alla. Ilmselt avastas ta oma jahmatuseks, et jalad ei ulatu põhja. Kui naine pinnale kerkis, sai Jahilole selgeks, et asi on halb. Koos teise mehega haarasid nad hätta sattunud naise kätest enda vahele ning talutasid ta vastaskaldale. «Veetakistused on salakavalad,» nendib Jahilo. «Tõenäoliselt ei osanud naine ujuda ja tekkis paanika.»

Kuidas pääseda august?

Kuigi takistustega maastikujooks näib ürgmeheliku, lausa macho’liku alana, ei pea naised end tundma seal sugugi võõrkehana. Vastupidi, näiteks kõva mehe jooksul on üle veerandi osalejaist kaunimast soost. Harvad pole võistlused, kus naised moodustavad osalejaist kolmandiku või veel rohkem. Jahilo osales kevadel Hollandis rängal mudajooksul, kus talle näis, et kaasalööjate seas oli iga teine 20–30-aastane naine. «Hoidsin kätega peast kinni,» tunnistab ta, «et meestel peaks küll piinlik olema.»

Torust läbi, võrgu alt välja ja edasi! / Jaanus Tanilsoo

Nele Uibo (nr 54) tuli Tõrva jooksul naistest teiseks. / Jaanus Tanilsoo

Igale poole naised siiski ei pääse. Hooaja viimane võistlus, Kääriku spordikeskuse ümbruses peetav Võimatu 10 tuleb korraldajate väitel nii ränk, et sinna lubavad nad starti üksnes mehi.

Nädalatagusel Tõrva ekstreemjooksul sai parim naine, laskesuusataja Tuuli Tomingas üldarvestuses 15. koha. Eelmine talihooaeg jäi tal vigastuse tõttu vahele ning nüüd ihkas ta järele proovida, ega sportlik vaim ja suutlikkus ole teda maha jätnud. «Mul oli endale vaja tõestada, et ma pole kehv,» põhjendab ta Tõrvas startimist. «Rahvaspordiüritused on hea koht, kus tuju parandada.»

Tuju paranes tänu võidule, kuigi rajal sattus Tomingas silmitsi ka keeruliste olukordadega. Kõige rohkem pidi ta juurdlema mudaaugu kaldal. Too auk oli mitmeidki mehi vööst saadik endasse imenud. Mardo Lundver kirjeldab oma katsumusi seal nii: «Nikerdasin päris pikalt, et tollest mülkast, kus umbes puusadeni sees olin, välja saaks. Kraapisin pinnast, korraks mõeldes, et sinna auku ma nüüd jäängi. Läbi ussi emmi suutsin sealt mudakollina siiski kuidagi väljuda.»

Tomingas vaatas, mida mehed teevad, ja proovis noilt snitti võtta. Siis otsustas: võtan suure hoo ja hüppan nii kaugele, kui jaksan. Ja hästi hüppas. Sai peagi kätega augu teises servas tugevamast pinnasest kinni ja vinnas end välja. Pärast oli muidugi ülepeakaela porine. «Aga emotsioon, mille saad, on seda väärt,» kuulutab ta. «Mulle meeldivad teistmoodi võistlused.»

Ja mitte ainult talle. Minge ja vaadake neil võistlustel finišeerijaid: erinevalt tavajooksudest, kus paljud lõpetamise järel lõõtsutavad, hing paelaga kaelas, on enamik, olgugi riided määrdunud ja ise mudased, ekstreemjooksude finišisirgel näost rõõmsad, käed juubeldades taeva poole tõstetud. «See on paras eneseületus,» ütleb Tõrva ekstreemjooksu korraldaja Siim Ausmees spordiklubist Meie Liigume. «Jooks jooksmiseks, aga kui lõpus oled üleni sitane ja vaat et verine, annab see hoopis teise emotsiooni.»

Emotsiooni, et «hurraa, ära tegin!», ja mis, lisab Ausmees, näitab, et tegelikult võivad ka täiskasvanud olla nüüdisajal varjamatult lapsemeelsed.

Kas neljabobi suvine trenn? Ei, Merit Mandel (nr 36) laskub Tõrva ekstreemjooksul finiši poole, kolm konkurenti tihedalt seljas. / Jaanus Tanilsoo

Juri Širokov, Tõrva ekstreemjooksu võidumees. / Jaanus Tanilsoo

Eelistan kraavimuda spaale

Heiki Rebane tahab takistustega maastikujooksu eestvedajana Eestis teha selle nii populaarseks, et uudsel alal toimuks edaspidi sama palju võistlusi nagu järve- ja linnajooksude sarjas.

Miks on takistustega maastikujooks saanud viimase kahe aastaga Eestis üha menukamaks?

Ala populaarsus tuleneb vast inimeste arusaamisest, et tervise ja parema vormi nimel tuleb end liigutada. Ent tühipaljas jooksmine ei paku pinget. Takistustega maastikujooks ei ole lihtne, aga see pakub enamat. Seal saad panna tööle erinevad kerelihased nii üleval- kui ka allpool vööd, olgu rippes ahviredelil kõndides, rehvi või liivakotti tassides. Ja miks mitte tõestada pärast väsitavat mäesprinti, kui osav ujuja sa jooksujalanõudes oled.

Mida takistustega maastikujooks teile üle kõige pakub?

Mulle meeldib, et see pole pelgalt punktist A punkti B jooksmine, vaid see paneb ka proovile, visates kodarate vahele erinevaid oksi – saab osavust testida. Eriline on ka see, et saab end muust maailmast välja lülitada ja tunda end korraks jälle nagu väike laps, kes armastab mudas roomata ja ronimisväljakul turnida. Olen mees, kes eelistab kümme korda enam mudases kraavis jooksmist mõnes spaaujulas aja veetmisele.

Sel raskel alal osaleb hämmastavalt palju naisi. Huvitav, miks?

Naised on alati oma välimusele dieetide ja rühmatreeningutega rohkem tähelepanu pööranud. Nutimaailmas on paljud meist ka suured enesearmastajad. Vaadake, kui paljud teevad spordisaalis endast pilte kes teab mis nurga alt. Takistustega maastikujooksu võistlustel pole udupeent kaamerat vaja kaasa võtta. Selle eest hoolitsevad võistluse korraldajad, paigutades põnevamate takistuste juurde fotograafi, kes pildistamise osalejate eest ära teeb. Pärast on hea sõpradele ja sõbrannadele suhtlusvõrgustikus eputamiseks üles riputada, et näe, mis mina tegin.

Naised üldjuhul ei aja taga tulemust, vaid tahavad end mudastes mülgastes proovile panna isegi siis, kui nad ajateenistuse peale ei mõtle. Et jõle äge näeb välja ja prooviks ka, kuidas on.

Heiki Rebane jooksmas Tõrvas vee kohale laotud pontoonplankudel. / Taavi Niittee / Valgamaalane

Kus osaleda?

Eesti tänavused takistustega maastikujooksud

18. juuni – Kõva Mehe Jooks (10 km), Laagri, Harjumaa

2. juuli – Vägilase jooks (10 km), Tartu

15. juuli – Pajusi Mudajooks (10 km), Pajusi, Jõgevamaa

29. juuli – MyFitness Madness Final Race (5 km), Keila, Harjumaa

5. august – Saku ekstreemjooks (6 km), Saku, Harjumaa

6. august – Vägilase jooks (8 km), Lähte, Tartumaa

19. august – Valga X-jooks (10 km)

20. august – PassionRun (8 km), Ülgase, Harjumaa

29. oktoober – Võimatu 10 (10 km), Kääriku, Valgamaa

Tagasi üles