Täiskasvanud naasevad jooksujalu lapsepõlve

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare
  • Takistustega maastikujooksust on saamas uus seikluslik meelisala.
  • Takistustega maastikujooks kõlab mehiselt, ometi osaleb seal naisi väga palju.
  • Kuivalt ja puhtalt ei jõua sel adrenaliinirohkel alal finišisse mitte keegi.
  • Igaks juhuks tasub end vaimselt valmis panna ka väikesteks vigastusteks.

Siim Kambek (nr 76) ületamas Tõrva ekstreemjooksul jõetakistust. Lõpuks saab ta neljanda koha.

FOTO: Jaanus Tanilsoo

Kui kaua võib muudkui poolmaratone ja maratone joosta?! Ära tüütab lõpuks. Üha rohkem Eesti jooksuhuvilisi on avastanud endale hoopis seikluslikumad, põnevamad ja tunderikkamad võistlused.

Kui eesootava õuduse juures midagi hästi oli, siis see, et ei tulnud ronida päris tippu. Tipp on kõrgem kui kusagil mujal Eestis, väidetavalt isegi kõrgem kui kusagil Baltimaades – 11 meetrit veepinnast.

Aga Mardo Lundverile piisas Tõrva linnakese serval seisvat Vanamõisa järve kõrget hüppetorni nähes sellest, et tuli ronida esimesele korrusele, kui vaim lõi vankuma. Asi polnud selles, et tuli ronida kolme-nelja meetri kõrgusele, vaid selles, et sealt tuli alla hüpata. Ent vesi pole Lundveri sõber. Pole olnud juba lapsepõlvest saadik, kui ta oleks neljanda klassi poisina basseini vaat et ära uppunud. Nii ta siis seisatuski puidust hüppetorni esimesel korrusel, kuigi aeg muudkui jooksis.

Tagasi üles