Täiskasvanud naasevad jooksujalu lapsepõlve (1)

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siim Kambek (nr 76) ületamas Tõrva ekstreemjooksul jõetakistust. Lõpuks saab ta neljanda koha.
Siim Kambek (nr 76) ületamas Tõrva ekstreemjooksul jõetakistust. Lõpuks saab ta neljanda koha. Foto: Jaanus Tanilsoo

Kui kaua võib muudkui poolmaratone ja maratone joosta?! Ära tüütab lõpuks. Üha rohkem Eesti jooksuhuvilisi on avastanud endale hoopis seikluslikumad, põnevamad ja tunderikkamad võistlused.

Kui eesootava õuduse juures midagi hästi oli, siis see, et ei tulnud ronida päris tippu. Tipp on kõrgem kui kusagil mujal Eestis, väidetavalt isegi kõrgem kui kusagil Baltimaades – 11 meetrit veepinnast.

Aga Mardo Lundverile piisas Tõrva linnakese serval seisvat Vanamõisa järve kõrget hüppetorni nähes sellest, et tuli ronida esimesele korrusele, kui vaim lõi vankuma. Asi polnud selles, et tuli ronida kolme-nelja meetri kõrgusele, vaid selles, et sealt tuli alla hüpata. Ent vesi pole Lundveri sõber. Pole olnud juba lapsepõlvest saadik, kui ta oleks neljanda klassi poisina basseini vaat et ära uppunud. Nii ta siis seisatuski puidust hüppetorni esimesel korrusel, kuigi aeg muudkui jooksis.

Tagasi üles